Käruga kesklinnas 17.01.2012
| Olen isapuhkusel olles nüüdseks üle kolme aasta kesklinnas pea iga päev lapsevankrit lükanud. Kuna parasjagu on tegemisel kesklinna planeering, panin kaardile vankrilükkaja probleemsed kohad ning neid sai omajagu. |  |
Kesklinna linnajaos on näiteks paar tänavat, kus sõidutee ääres muutub kõnnitee kohati kitsamaks kui tavalise lapsevankri või ratastooli laius. Ilmselt on kehtivale normile viidates maha mõõdetud sõidutee ning kõnnitee tarvis pole lihtsalt eriti üle jäänud. Kuna aga Tartule eripäraselt tehakse linnas enamus liikumisi jalgsi, võiks tänavaruumi planeerida vastupidiselt – esmalt välja mõõta normaalne kõnnitee laius ja vaadata seejärel, mitmeks autode sõidureaks ruumi üle jääb. Erinevalt jalakäijast või ratturist ei külmeta autojuht pakase käes ega ligune vihmas ja näiteks ühesuunaliste tänavate puhul pole autoga keeruline kõrvaltänavast ringi sõita. Iseäranis kesklinnas peaks jalakäijate huvid ruumiplaneerimisel automaatselt esiplaanil olema.
Väikelapsed vajavad sarnaselt kõigile teistele igapäevaselt värsket õhku ning tundub, et sageli magavad nad õues paremini. Et kõigil peredel pole oma aeda ega rõdu, kuhu laps vankriga muretult magama lükata, saavad lapsevanema igapäevaseks rutiiniks paaritunnised vankrilükkamised avalikus linnaruumis. Kesklinna kandi elanike jaoks võiks olla loogiliseks kohaks arvukad pargid – müra vähem ja õhk puhtam. Toomemägi on ideaalne jalutuskoht, kui sinna vaid käruga mõistlikult ligi pääseks.
Ligipääsmatu Toomemägi
Lapsevankri või ratastooliga trepist üles ei lähe. Paraku on Toomemäele viivast 13 rajast 8 trepid. Lisaks ei tule Laia tänava pikendusena Baeri juurde viiva ebaühtlase munakivitee kasutamine magava lapsega kõne alla. Ülikooli peahoone tagant üles mineva professorite mäe trepi kõrvale on tehtud küll tore kaldtee, kuid näiteks viimasel kahel talvel ei roogitud kaldteedelt (erinevalt treppidest) kordagi lund ning seda ei saanud kasutada. Probleem poleks ehk suur, kui kõik Toomele viivad ja ratastranspordile kasutatavad jalgteed poleks koondunud vaid mäe idapoolsesse külge.
Kondiaurul kulgev ratastransport pääseb mugavalt Toomemäele vaid Lossi tänavalt, Kuradisilla alt ning Tähetorni tagant üles minevalt kaldteelt (lumevabal ajal ka peahoone tagant). Lääne poolt on üle poole Toomemäest lapsevankritele ja ratastoolidele seega suletud. Nii pole imestada, kui kurdetakse Toomemäe vähese kasutamise pärast – mõnel huvitatud kasutajagrupil on sinna tüütult raske pääseda. Magava lapse kõrval leiab Toomel iseenesest mitmesugust tegevust – suvel saab tenniseväljakutel mängu vaadata või põigelda pargiteedel sõitva politseiauto eest. Sügiseti saab põnevaks mänguks magava lapsega põgenemine lehekoristajate eest, kes millegipärast kasutavad seal neid selga kinnitatava lärmaka mootoriga puhumistorusid. Talvel ei saa vankriga küll professorite mäe kõrval olevale toredale mänguväljakule ligi, aga ka rotundi kõrvale tehtud lumelinn leidis möödunud aastal pidevat kasutust.
Kui tahta
kesklinna kandis siiski lapsevankrit pikemalt pargipuude all lükata, on võimaluseks
Emajõe-äärsed puudealleed lodjakoja või spordipargi suunal. Paraku ilutseb neil
alleedel linnavalitsuse pandud silt "Talvel ei hooldata."
Tervisejooksjate hordid tallavad lumme kitsa jooksuraja sisse, kuid
lapsevankriga pole lumisel ajal paraku sinna alleedele asja.
Kõnniteede "lamavad politseinikud"
Lapsevankris magava lapse või ratastooliga saab loomulikult liikuda ka kesklinna kõnniteedel, mida on õnneks omajagu. Kesklinnas on kõnniteede kvaliteet üldjoontes hea; näiteks Tammelinnas või Supilinnas on ju kõnniteed sageli üldse puudu. Arusaadav – on ju kesklinn saanud teiste linnajagudega võrreldes ebaproportsionaalselt palju investeeringuid linnaeelarvest. Ent üldjuhul sileda kattega kõnniteid on suudetud ka kesklinnas muuta raskesti läbitavaks lapsevankri lükkajatele, ratastoolis liikujatele, vaegnägijatele ja käimisraskustega eakatele. Nimelt on üheks kesklinna eripäraks kõnniteede "lamavad politseinikud" - pealt lahtised rennid vihmavee juhtimiseks vihmaveetorust sõiduteele. Vanalinnas - Raekoja platsi ja Laia tänava vahel – olen selliseid kokku lugenud ja kesklinna planeeringu huvides kaardile kandnud koguni 84 tükki!
Milleks viriseda sellise pisiasja pärast? Lapsevankri või ratastooli jaoks on aga selline renn sama, mis autojuhile "lamav politseinik", milliseid on kõigil Tartu sõiduteedel kokku vaid 36. Tuleb hoog maha võtta ja üle ukerdada. Autojuht vajutab pedaale ja vahetab käiku, lapsevankri lükkaja peab kasutama füüsilist jõudu – tõstma maast lahti kordamööda vankri esi- ja tagarattad. Kui juhtub olema kehva unega laps, peab sooritus olema eriti ettevaatlik ja sujuv. Ühel Ülikooli tänava äärsel 50-meetrisel kõnniteelõigul tuleb sellist käruga võimlemist sooritada koguni 8 vihmaveerenni ületamiseks... Tüütu, väga tüütu.
Kesklinnas on mitmes kohas karjuv puudus vöötradadest. Jakobi-Laia tänava ristist on juttu olnud, aga ka vanalinna õueala kaotamisega on tekkinud vajadus mitme uue vöötraja järgi. Vöötrada oleks odavaimaks lahenduseks ka barjäärile, mille tekitab jalakäijale tänane Riia-Turu ristmik.