Enamasti tuntakse mind hüüdnime Pepe järgi, kuigi passis on muidugi kirjas Peep. Nimega Pepe hakkasid vanemad mind juba lapsena kutsuma ja pole imestada, kui ma teinekord nimele Peep kohe ei reageeri. Mardiste on (nagu suur osa Eesti perekonnanimedest) eestindatud nimi. Vanaisa Hans eestindas perekonnanime Martinson 1935. aastal ja mu isa Heino hakkas aasta hiljem sündides kandma juba perekonnanime Mardiste. Põneva kokkusattumisena on ema Malle neiupõlvenimi mõnevõrra sarnane - Sallaste.
Sündisin aastal 1972 Tartus, kasvasin üles Annelinnas ja lõpetasin Tartu 12. Keskkooli (hiljem Tartu Kommertsgümnaasium ja nüüd Tartu Hansa Kool). Tartu Ülikoolis õppisin geograafiat, spetsialiseerudes maastikuökoloogia ja keskkonnakaitse teemadele. 8 aastat pärast ülikooli astumist jõudsin teadusmagistri kraadi kaitsmiseni. Oli hea seltskond, kuhugi polnud otseselt kiiret ka ja tegelikult jääb iga ülikoolis veedetud aastaga midagi kasulikku külge. Doktorantuur on 20 aastaks venima jäänud, aga küllap saan ka sellega millalgi ühele poole. Oma tööalases elus olen tegelenud peamiselt keskkonnakaitse ja kodanikuühiskonna teemadega nii Eestis kui Euroopas laiemalt. Vahepeal panustsin rohelises erakonnas poliitiliste asjadega, aga nüüd kulub aeg enamasti rahvusvahelise konsultandina kedagi nõustamas või Eesti Maaülikoolis ja Tartu Ülikoolis tudengeid õpetamas-juhendamas. Olen väga palju kirjutanud esinenud ja koolitanud, nii Eestis kui kaugemal. Kui mitte lugeda kokku 6 aastat välismaal töötamist, olen juba 25 aastat elanud mõnusa elukeskkonnaga Supilinnas.
Ma olen õnnelik inimene. Mulle tundub, et ma olen siia väga heal ajal sattunud. Ma pole erinevalt oma vanematest näinud sõda ega küüditamist. Samas ei kuulu ma 10 aastat varem sündunud ”võitjate” põlvkonda, aga mäletan siiski väga selgesti elu enne arvuteid ja telefone. Mäletan erutust, mille põhjustas toidupoodi müügile sattunud näts või kui kord aastas Tallinnas käies sai maitsta delikatessi nimega viiner. Ma olen sirgunud ajal, mil piirid avanesid ja mul on olnud õnn väga palju reisida. Olen töötanud ja elanud Belgias, Šveitsis ja Prantsusmaal ning külastanud 50 riiki. See on rikkus, mis lubab pisutki maailma kirevusest aru saada ja suuta koduseid Eesti toimetusi konteksti asetada (ja ülikoolis seda tudengitele edasi anda).
Lapsena
pea 4 aastat tennisetrennis oli tegelikult juhus. Tahtsin jalg- või
korvpalli, aga ainuke treeningrühm, kuhu parasjagu algkoolilapsi otsiti, oli
tennis. Ja sinna mind ema-isa siis viisid ja pole põhjust olnud kahetseda.
Esimese treeneri, Tartu tenniselegendi Voldemar Turba heietused tennisemängust tema noorusajal ei
unune. Tagantjärgi tundub 2 suvist trennikorda päevas vähese valge aja
raiskamisena, aga siis jäin enamasti ka pärast trenni veel oma
lõbuks edasi mängima. Ju see oli siis vajalik. Pärast toonast rabelemist tuli umbes kolm aastakümmet pausi, aga olen asja uuesti kätte võtnud ja üritan jälle normaalseks mängijaks saada.
Kuna
olin lapsena rulaga sõitnud (rula oli suur defitsiit ja imeasi, mida oli Norma
just tootma hakatud), siis käis lumelauasõidu õppimine kiirelt. Pärast
paari esimest tundi Marjamäel läksin juba hüpet proovima... lõhkudes kukkudes
prillid (mille Ann hiljem lumest leidis, aitäh). Päris mägedest on kas Akadeemilise Lumelauaseltsiga
või niisama Alpides üle vaadatud Val
d’Isere, Tignes, Alpes d’Huez, Les Deux Alpes, Megève, Avoriaz, La Clusaz (Prantsusmaa), Verbier, Crans Montana, Leukerbad
(Šveits), St Anton, Lech, Zell am See (Austria), Alagna (Itaalia) ja mõned väiksemad keskused ning Alpidest kaugemal Himos ja Lahti (Soome), Kirovsk (Venemaa) ja Gudauri (Gruusia). Mitu head kohta on sihikul :)
Jalgpalli olen armastanud umbes nii kaua, kui ennast mäletan. Kuna lasterohkes ja kiiresti kasvanud Annelinnas riik mulle1970ndail lasteaiakohta ei suutnud õnneks pakkuda, siis sain suuremate poistega päevad läbi maja taga vutti taguda. Iganädalased trennid lõpetasin juba mõne aja eest ja nüüd satun platsile haruharva, et kaitses noori korp! Ugalast EÜSi vastu aidata.
Orienteerumine on tegelikult geenides; nii ema kui isa omal ajal Eesti koondises. Millegipärast on väga selgelt meeles esimene iseseisvalt osaletud võistlus Mosinal 1982. aastal ja korralik äraeksimine :) Ühtegi märkimisväärset tulemust pole siiani ette näidata, aga see ei vähenda metsajooksu võlu. Tõsi küll
- viimasel ajal jooksen laisa inimesena rohkem linnas või maanteel, metsa jõudmata. 2016. aastal võtsin uudishimust ette Luzerni maratoni. Ei tulnud kergelt, aga eesmärk sai edukalt täidetud - jõuda finishisse
joostes.
Popp ja noortepärane on ennast defineerida läbi muusika. Mul ei ole otseselt lemmikbändi või muusikastiili, juba pubekana võisin ühtmoodi nautida nii Metallicat, Võssotskit kui Bachi. Sõltub rohkem meeleolust, ajast ja kohast, aga näiteks U2 või Sting on alati omal kohal. Aga juhtub ka, et on vaja kuulda Amy Winehouse’ või Кино’d või Eminemi või Metsatölli või alguasaegade Vennaskonda. Oma elu hämmastavaima kontsertelamuse sain juba 8-aastasena, kui õde mind aastal 1980 TÜ uue sinise spordihalli juurde ansambli Turist kontserdile kaasa vedas. See oli erakordne, sest muuhulgas nägin seal elus esimest korda punkareid (ja muidugi ärevaid militsionääre oma sidrunite ümber). 1988 ja 1989 Rock Summerid olid igas mõttes lahedad. Jää-ääre esimene suurem üleasasumine 1991 TÜ aulas oli väga eriline. Suurtele kontsertidele mõeldes tuleb siiani kananahk peale, kui meenutan tunnet päris lava ees, kui aastal 1998 Keith Richards Tallinna lauluväljakul Rolling Stones’i konterdil ”Satisfaction’i” avakäiguga lavale jalutas. Tervitatud olgu ka sõbrad kollektiivist Jaan Pärn ja Pahad Seemned, kes mu korteris ühe oma muuvi filmisid.