Enamasti tuntakse mind hüüdnime Pepe järgi, kuigi passis on muidugi kirjas Peep. Nimega Pepe hakkasid vanemad mind juba lapsena kutsuma ja pole imestada, kui ma teinekord nimele Peep kohe ei reageeri. Mardiste on (nagu suur osa Eesti perekonnanimedest) eestindatud nimi. Vanaisa Hans eestindas perekonnanime Martinson 1935. aastal ja mu isa Heino hakkas aasta hiljem sündides kandma juba perekonnanime Mardiste. Põneva kokkusattumisena on ema Malle neiupõlvenimi mõnevõrra sarnane - Sallaste.
Sündisin aastal 1972 Tartus, kasvasin üles Annelinnas ja lõpetasin Tartu 12. Keskkooli (praegu Tartu Kommertsgümnaasium). Tartu Ülikoolis õppisin geograafiat, spetsialiseerudes maastikuökoloogia ja keskkonnakaitse teemadele. 8 aastat pärast ülikooli astumist jõudsin teadusmagistri kraadi kaitsmiseni. Oli hea seltskond, kuhugi polnud otseselt kiiret ka ja tegelikult jääb iga ülikoolis veedetud aastaga midagi kasulikku külge. Doktorantuur on tosinaks aastaks venima jäänud, aga küllap saan ka sellega millalgi ühele poole. Oma tööalases elus olen tegelenud peamiselt keskkonnakaitse ja kodanikuühiskonna teemadega nii Eestis kui Euroopas laiemalt, rohelises erakonnas ja Tartus vabakunda toetades ka poliitiliste asjadega ning järjest enam koolitaja ja konsultandina. Olen väga palju kirjutanud ja esinenud, nii Eestis kui kaugemal. Kui vahepealset Brüsseli aastat ja viit aastat Genfis töötamist mitte arvestada, olen juba pea 20 aastat elanud mõnusa elukeskkonnaga Supilinnas.
Ma olen õnnelik inimene. Mulle tundub, et ma olen siia väga heal ajal sattunud. Ma pole erinevalt oma vanematest näinud sõda ega küüditamist. Samas ei kuulu ma 10 aastat varem sündunud ”võitjate” põlvkonda, aga mäletan siiski selgesti elu enne arvuteid ja telefone. Mäletan erutust, mille põhjustas toidupoodi müügile sattunud näts või kui kord aastas Tallinnas käies sai maitsta delikatessi nimega viiner. Ma olen sirgunud ajal, mil piirid avanesid ja mul on olnud õnn väga palju reisida. Olen töötanud ja elanud kokku üle 5 aasta Belgias, Šveitsis ja Prantsusmaal ning külastanud enam kui 45 riiki. See on rikkus, mis lubab pisutki maailma kirevusest aru saada ja suuta koduseid Eesti toimetusi konteksti asetada (ja ülikoolis seda arengugeograafia loengus tudengitele edasi anda).
Mul on inimestega vedanud. Mul on fantastiline pere. Mul on palju toredaid sõpru ja väga palju häid tuttavaid. Mul on au olnud suruda ÜRO peasekretäri kätt, näha Rooma paavsti ja Rootsi kunni, vaielda EBRD presidendiga, anda koosolekul armulikult sõna Euroopa Komisjoni volinikule ja juua õlut välisministriga. Minu maailma on avanud jutuajamised Arne Naessi, Lester Browni, Susan George’, Wolfgang Sachsi ja Heidi Hautalaga. Ma olen õnnelik, et olen saanud koos töötada selliste inimestega, nagu Andres Tarand.Hobid ehk millega ma veel tegelen?
Üheks meeldivaks tegevuseks on reisimine. Kui N-Liidu aegseid siseriiklikke käike mitte arvestada, olen seni jõudnud 49 riiki. Riikide arv pole iseenesest mingi "kogumisobjekt", nii on lihtsalt juhtunud. Omal käel korraldatud reisimine toob alati kaasa põnevaid elamusi ja see on lahe. Pöidlaküüdiga Portugali ja tagasi. Venes talimatkal ööbimine -25 kraadi juures kütteta telgis. Tõsine sõnasõda väga kurjade Nigeeria sõjaväelastega. Öö lageda taeva all Pariisi kesklinnas Seine'i ääres. Sõna otseses mõttes nugade peale läinud istumine kohalikega Usbeki kaevanduskülas. Lahked peavarju pakkujad Berliini punase risti varjupaigas. Kogemata piiririkkumine Valgevenes. Jne jne.
Kuna
olin lapsena rulaga sõitnud (rula oli suur defitsiit ja imeasi, mida oli Norma
just tootma hakatud), siis käis lumelauasõidu õppimine kiirelt. Pärast
paari esimest tundi Marjamäel läksin juba hüpet proovima... lõhkudes kukkudes
prillid (mille Ann hiljem lumest leidis, aitäh). Päris mägedest on kas Akadeemilise Lumelauaseltsiga
või niisama Alpides üle vaadatud Val
d’Isere, Tignes, Alpes d’Huez, Les Deux Alpes, Megève, Avoriaz, La Clusaz (Prantsusmaa), Verbier, Crans Montana, Leukerbad
(Šveits), St Anton, Lech, Zell am See (Austria), Alagna (Itaalia) ja mõned väiksemad keskused ning Alpidest kaugemal Kirovsk (Venemaa) ja Gudauri (Gruusia). Mitu head kohta on sihikul :)
Jalgpalli olen armastanud umbes nii kaua, kui ennast mäletan. Kuna lasterohkes ja kiiresti kasvanud Annelinnas riik mulle1970ndail lasteaiakohta ei suutnud pakkuda, siis sain suuremate poistega päevad läbi maja taga vutti taguda. Iganädalased trennid lõpetasin paari aasta eest ja nüüd satun platsile heal juhul korra aastas, kui mängin kaks korda nooremate kaaslastega korp! Ugala eest EÜSi vastu.
Lapsena pea 4 aastat tennisetrennis oli tegelikult juhus. Tahtsin jalg- või korvpalli, aga ainuke treeningrühm, kuhu parasjagu algkoolilapsi otsiti, oli tennis. Ja sinna mind ema-isa siis viisid ja pole põhjust olnud kahetseda. Tartu tenniselegendi Voldemar Turba heietused tennisemängust tema noorusajal ei unune. Tagantjärgi tundub 2 suvist trennikorda päevas vähese valge aja raiskamisena, aga siis jäin enamasti ka pärast trenni veel "oma lõbuks" edasi mängima. Ju see oli siis vajalik. Ilmselt toonase rabelemise tasakaalustamiseks jõuan praegu (kahjuks) platsile vaid loetud korrad aastas.
Orienteerumine on tegelikult geenides; nii ema kui isa omal ajal Eesti NSV koondises. Millegipärast on väga selgelt meeles esimene iseseisvalt osaletud võistlus Mosinal 1982. aastal ja korralik äraeksimine :) Ühtegi märkimisväärset tulemust pole siiani ette näidata, aga see ei vähenda metsajooksu võlu. Tõsi küll
- viimastel aastatel jooksen rohkem niisama maanteel, metsa jõudmata. 2016. aastal võtsin ette Luzerni maratoni. Ei tulnud kergelt, aga eesmärk sai edukalt täidetud - jõuda joostes finishisse.
Popp ja noortepärane on ennast defineerida läbi muusika. Mul ei ole otseselt lemmikbändi või muusikastiili, juba pubekana võisin ühtmoodi nautida nii Metallicat, Võssotskit kui Bachi. Sõltub rohkem meeleolust, ajast ja kohast, aga näiteks U2 või Sting on alati omal kohal. Aga juhtub ka, et on vaja kuulda Amy Winehouse’ või Кино’d või Eminemi või Metsatölli või alguasaegade Vennaskonda. Oma hämmastavaima kontsertelamuse sain juba 8-aastasena, kui õde mind aastal 1980 TÜ uue sinise spordihalli juurde ansambli Turist kontserdile kaasa vedas. See oli erakordne, sest muuhulgas nägin siis elus esimest korda punkareid (ja muidugi ärevaid militsionääre oma sidrunite ümber). Rock Summerid olid igas mõttes lahe aeg. Jää-ääre esimene suurem üleasasumine 1991.a. TÜ aulas oli eriline. Suurtele kontsertidele mõeldes tuleb siiani kananahk peale, kui meenutan tunnet päris lava ees, kui aastal 1998 Keith Richards Tallinna lauluväljakul Rolling Stones’i konterdil ”Satisfaction’i” avakäiguga lavale jalutas. Tervitatud olgu ka sõbrad kollektiivist Jaan Pärn ja Pahad Seemned, kes mu korteris ühe oma muuvi filmisid.