Katuselõkked ja veepommid 25.10.2012
| Mind pandi raamatusse. Äsja ilmunud "Tartu ülikool ja legendid" talletas nimelt muuhulgas mõned mu heietused 1990ndate elust Narva 27 ühikas. Kuna raamatusse jõudis kärbitud versioon, siis loodetavasti Manona Paris ei pahanda, et riputan tema algselt pikema jutu siia blogisse. | |
kirja pannud Manona Paris:
Ühikates oli võimalik elada ka terveid dekaade. Keskkonnakaitsja ja kodanikuühiskonna aktivist Peep (Pepe) Mardiste 1990. aastad möödusidki vahelduva eduga aadressil Narva mnt 27, mille ülemistel korrustel asus bioloogide-geograafide-geoloogide ühiskodu.
Kuigi Pepe oli tartlane, kuulus aeg-ajalt ühikas elamine juba tema vanema õe näitel kõrghariduse omandamise tava juurde hoolimata tõsiasjast, et ametlikult ei tahetud ühikas näha Tartu sissekirjutusega inimesi. Sellest hoolimata möllis ka Pepe end ühikasse sisse. Alguses 1991. aastast aeg-ajalt niisama kursavendade Kunni ja Hundi juures vaba madratsinurga peal, hiljem alaliselt komandandi vaikival nõusolekul ja lõpus päris ametliku elanikuna oma toas. Ühikast kolis ta välja alles 1999. aastal, kui ülikooliõpingutest juba aasta möödas oli. „See oli pikk ajajärk, alguses veel rubla kehtis, mingil ajal saime ka nn Tartu rahas stippi, meenutab ta. „Oli väga põnev muutuste aeg.“
„Ühika suurim väärtus oli tohutu suhtlusringkond ja läbikäimine võõraste inimestega,“ nendib Pepe. „Ühika hea asi oli see, et sa said kokku lahedate inimestega, keda sul poleks muidu olnud mitte mingisugust põhjust tunda. Tänini olen rõõmus selle üle, et olen saanud seal tuttavaks inimestega, kelle puudumise üle oma elust oleksin väga kurb.“
Üheksakorruselises Narva 27 ühikas oli vene ajast peale kujunenud kihistus, millekohta öeldi ülemise korruse tudengite endi seas: sitt vajub alla. Eks allpool arvati kindlasti teistmoodi. Alumistel korrustel oli majandus ja kehakultuur, juurat vist natuke ning ülemised korrused oli reeglina bio-geo tudengite päralt, kuigi üksikuid inimesi oli alati ka teistelt erialadelt. Mida aeg edasi, seda rohkem oli segunemist.
Peamine suhtluskoht, kus inimesed kohtusid ja lõbutsesid, olid koridori- või köögipeod. „Neid toimus päris tihti, toad olid ju liiga väikesed, et vähegi suuremat seltskonda mahutada. Me olime seitsmendal korrusel 764-s kõige liftipoolsem tuba, liftide ees aga oli suur ühine ruum, kust kõik teel oma tuppa läbi käisid. Päris tihti tõstsime joomingu käigus Kunni kassettmaki koridori, otsisime kursaõed ühika pealt üles ning panime tantsulka püsti. Kohe hakkas muud rahvast tulema - tantsima, koos õlut jooma ja juttu ajama. Sealt tekkis hästi palju suhtlust. Kuna liikumine oli kogu ühika ulatuses kõigile vaba ning toaseinad osaliselt papist, siis nagunii kuuldi kohe ära, kus sünnipäev või muu pidu on ja ikka tuldi kiibitsema.“
Hästi palju mängiti kitarri ja lauldi. „Tänapäeval on vahest sürr mõelda, aga me võisime õlle kõrvale tundide kaupa poistega kitarri saatel laulda, ilma et ükski laul oleks kordunud. Ega kitarrimängu- ega lauluoskus meil liiga hea polnud, aga vähemalt endal oli alati lõbus,“ muheleb Pepe.
„Me ei mõelnud liiga palju järgmisest päevast kaugemale,“ lausub ta. „Garanteeritud töölesuunamist enam ülikoolis muidugi polnud, aga ühiskonnas oli see aeg, kus noored said vabalt igale poole tööle ja me väga edasise pärast ei muretsenud. Tobedat sõna ’tööturg’ õnneks tol ajal ei tuntud. Kooliasjadega polnud erilist muret, geograafias saab oluliselt vähesema õppimisega hakkama, kui arstiteaduses. Me saime veel tükk aega stippi ka, aastani 92 ja see oli päris suur raha. Stipi eest käisime veel N Liidu viimasel kevadel Kesk-Aasias kõrbematkal lennukiga, olles ise nn vaesed tudengid. Meie stipp oli kordi suurem kui Usbeki kaevuri palk..“
Peamisi läbikäimiskohti oli köök. „Iga korruse peale oli neid kaks tükki, üks iga 12 toa peale. Mõnedel oli elektripliidikesed toas, aga peamiselt sai ikka ühisköögis süüa tehtud. Kui tüdrukud seal midagi praadisid, käidi ikka seal kiibitsemas. Reeglina tehti süüa suuremas koguses, et toas kõigile piisas. See oli hea suhtlemise ja flirtimise koht,“ räägib Mardiste.
Geograafid tekitasid 90ndate keskel Narva 27-s uue köögitraditsiooni. Pepe: „Pannkoogiläbu oli osa septembrikuisest rebasteriitusest. Võtsime rebased Vanemuise 46 õppehoones kokku ja tõime ühikasse, et nad köögis pannkooke teeksid. Nad ise pidid otsima ained, pannid leiti ühikast. Öö otsa tehti ja söödi neid pannkooke, käis tants, trall ja tagaajamine. Garanteeritult oli hommikul jama ühika komandandiga, sest enamasti jättis see aktsioon endast maha üsna korraliku laga. Mingil hetkel läksid probleemid nii tõsiseks, et üritus löödi ühikast välja.“
Ammu on lõppenud ka geoloogide algatatud 1980. aastatest pärit ühikatraditsioon – „Munakilb.“ See kujutas endast võistkondlikku mälumängu. Oli žüriilaud, kust korraldajad küsimusi hõikasid, võistkonnad istusid põrandal puntides. Küsimustele siis vastati, lehed toodi ära, punktid löödi kokku, seinale märgiti punktiseisu. Auhinnaks oli toored munad, mida žürii iga küsimuse järel õigesti vastanud võistkondade pannidele jagas. „Aga nagu tihti mälumängus ikka, läks suureks vaidluseks ja esitati proteste,“ naerab Pepe. „Teinekord lendas protestiva võistkonna poolt žüriisse tooreid mune, mida siis austet žürii alati lahke käega rahva hulka tagasi heitis. Mida aeg edasi, seda munasemaks see vaatepildike muutus, toores rebu tilkus koridori laest alla. Toorest muna on raske visata ja enamasti läksid nad üsna viltu. Munaplekid olid ühikas veel siis laes selgelt näha, kui ta umbes 2002. aastal kapitaalremondiks kinni pandi.“
Sama bioloogide kamp tegi lauluvõistlust nimega Roppsong. Reeglina toimus see ühikas, aga ilmselt viimaseks jäänud aastal 1992 oli omalaadne festival, mis algas ühikate eest rongkäiguga. Lõpp-punktiks oli toonane EPA klubi tagune terrass Kassitoome kõrval. „Lauldi laialt levinud roppe laule, aga võistlejad olid teinud ka tuntud lauludele oma, roppe sõnu. Kuulajatel oli kõht kogu aeg kõveras ja tüdrukutel aeg-ajalt puna palges. Kuulamas oli ikka tüdrukuid ka, kuigi mitte väga palju.“
Toa numbritest sai ühikas elamise ajal osa sinu identiteedist, mis kandus ka su hilisemasse elusse, meenutab Pepe. „Kui ütlesid kellelegi oma toanumbri, siis teati kohe, kellega sa seal tõenäoliselt läbi käisid. Teinekord tulid tüübid, kes olid juba ülikoolist läinud, Tartu saabudes oma vanast toast läbi. Nii võis kohtuda päris huvitavate ja kõrgele kohale jõudnud inimestega.“
Rõdud olid Narva 25 ja 27 suurim pärl – ilus vaade linnale, seal õpiti, söödi ja kuuma ilmaga ka magati. Kuna sama korruse rõdude vahel takistavaid piirdeid polnud, siis oli tihti kõige otsem tee naabrite juurde just rõdu kaudu. Oli üsna igapäevane, kui keegi sinu toa akna tagant rõdul mööda läks, ses mõttes oli ka suletud ukse taga privaatsust tegelikult küllalt vähe. Rahavajaduses tudengid turnisid ka aeg-ajalt mööda rõdusid ja korjasid õlletaarat kokku. Oli nagu kirjutamata seadus, et rõdul olevad tühjad pudelid on ühisvara ja võisid vaid ennast süüdistada, kui taarat toas ei ladustanud.
Erakordne polnud ka rõdusid mööda eri korruste vahel turnimine, nii sai mõni kiiresti alumistele naabritele külla. Loogiline, et see oli üsna ohtlik.“ selgitab Pepe. „Mina seda siiski ei teinud, see on üle minu valuläve. Ma ei mäleta samas, et keegi meie ühikas alla oleks kukkunud. Naaberühikas vist meie ajal korra juhtus. Olen kuulnud, et 80ndatel toimus kõrvalühikas Narva 25 koguni rõdudel turnimise võistlus, kus võidu roniti üle üheksakordse maja – ühelt poolt üles, siis üle katuse ja teiselt poolt uuesti alla. Kui juba võistlus oli, ju siis oli neid hulle mitmeid.“
Ühika piires vaba liikumist ja läbikäimist peeti oluliseks ja kui 1990. aastate keskel hakkas ülikool ühikas koridoridele lukustatavaid uksi ette panema, oli vastutöötamine ülimalt järjekindel. Kuigi vaheuksed tehti korralikust puidust, leidsid nad ikka ja jälle tee kas katusele lõkkesse või rõdult alla. Uksi parandati kogu aeg, aga need ei püsinud sugugi.
Katusel käimine ja lõkete tegemine oli üsna tavaline, räägib Pepe. Kuigi katusele viiv rauduks pidi olema kinni, oli see Vasara lukuga ja nii kõveraks väänatud, et katusele pääsuga polnud probleeme. Katusele sai minna ka maja kõrvalt tuletõrjeredelit mööda, mis oli mõnevõrra ohtlikum. Tüdrukud käisid katusel päevitamas ja õppimas, seal käidi vaadet nautimas ja lämbel suveööl isegi magamas.
„Ei, me ei kartnud kivimaja maha põletada, tuletõrje küll vahel käis,“ muigab Pepe. „Kuid sai ka haledalt petta.“ Nimelt oli toona suviti üsna tavaline, et peeti veesõdasid. Kes tänaval viskeraadiuses ühika alt läbi läks, võis saada kilekotitäie vett kaela. Peamiselt käis veesõda muidugi alumiste korruste asukatega. Korraliku veesõja korral olid rõdul kausis eeltäidetud väikesed kilekotid valmis. Loomulikult hiilisid allkorrusel märjaks saanud sõbrad varsti sinust korrus kõrgemal asuvale rõdule ja vastasid samaga. Kott oli hea veepommi materjal, ka mööda minnes pritsis kenasti meetrite raadiuses märjaks. Vingemad snaiprid suutsid seda kilekotti rihtida koguni nii, et sahmakas vett laekus möödasõitva bussi katuseluugist sisse, kastes pahaaimamatuid reisijaid. Seda võeti provokatsioonina, kui keegi suvisel ajal läks ühika alt mööda ja üles ei vaadanud. Iga ühikaelu tundev inimene tuli ühikasse rõdude alt, et mitte märjaks saada. Harvem läks veesõda nii käest ära, et ühikakoridoris keriti tuletõrjekapist voolik välja ja siis oli pärast pahandust palju.“
„Noh ja oli siis taas katusel lõke ning kohale laekus tuletõrje. Keegi loomulikult midagi ei teadnud, et miks põleb ja kes põlema pani. Samal ajal jooksis katusele Mell, veeämber käes. „Ja näete, teised tulevad siin niisama passimise asemel lõket kustutama,“ lõpetas pritsumees õpetliku tiraadi. Mell oli pangega katusel loomulikult hoopis selleks, et all päevitavatele plikadele vett krae vahele valada. Nüüd tuli tal ülestassitud vesi leekidele raisata.“ Väikest lõket tegime volbri ajal vahel ka Toomkiriku torni otsas; siis, kui sinna minek veel mõnevõrra eluohtlik oli. Tee Toomkiriku otsa oli kõigile teada, seal käidi ikka veini joomas ja vaadet nautimas.
Lõkke tegemine katusel on traditsioonidega tegevus, räägib Pepe. Üks seltskond visati 1980. aastatel selle tõttu ülikoolist isegi välja. Oli suur ülelinnaline pimendamine – sõjaväeõppus –, mitte ühtegi valguskiirt ei tohtinud paista. Ja siis süütasid tudengid üheksakorruselise ühika katusel hiigellõkke. Kas see oli kogemata või meelega, ei tea. Jama igatahes oli suur.
Valgus ja pirnid oli korralik valupunkt. Pepe ja tema toanaabrid korjasid ühel suvel kogu ühikast, kust nad aga said, kõik lambipirnid kokku. Põhjus oli lihtne, komandant oli väga kitsi neid andma, kui kuskil pirn läbi läks. Kauaks neid pirne paraku ei jagunud, sest 764-s olevast pirnilaost ja kommuunikorra kohaselt ei olnud neil südant ära öelda hädalistele.
Pepe nõustub, et kui kusagil üldse maailmakõiksuses kommunism natukenegi töötas, siis just tudengiühikates, kus oli võimalik vähemalt ajutuselt rahata elada, põhimõttega täna mina, homme sina. „Alati said kusagil õhtul moosida endale mõne kartuli, pannkoogi või lusikatäie suppi,“ meenutab Pepe. „Oli ka legendaarseid lahedaid tüüpe, kelle puhul oli teada, et neil kunagi raha ei ole ning nendele andmise vastu polnud midagi. Näiteks kadunud Õli oli erakordselt hea ninaga ning astus teiste tuppa alati siis sisse, kui seal toit valmis oli saanud. Lisaks oli pea iga õhtu garanteeritud see, et kusagil on miski pidu käimas. Ning nagunii osteti asju kamba peale. Kui kusagil õllet leiti, siis toodi kastidena. Päris võõrastele jah õlut laiali ei jagatud, aga natukenegi tuttavatele, miks mitte.“
Pepe sõnul on suurim erinevus tänavuste ja toonaste ühikatega see, et lisaks avatumale ühikale oli siis valikuvabadusi vähem. Tudengitele taskukohaseid kõrtse, kuhu oleks vabalt sisse pääsenud - neid lihtsalt polnud. Humal jah, aga sinna oli ka algul saba. Kõige odavam oli õlut juua ühikas, kus oli hea seltskond alati võtta. Tänapäeval saab tudeng oma seltskonna üles leida juba enam-vähem taskukohasest kõrtsist või minna Pirogovi platsile. Sest ühikas enam ei saa. Või on see tänu boksistamisele ja kiipkaardistamisele eriti igavaks muudetud.
„Ühikas on aastatega kõvasti muutunud,“ nendib Pepe. „Sisse saab ainult kiipkaardiga ja ainult oma korrusele, vaid enda toaboksi. On tehtud kõik selleks, et sa täiesti omaette oleks ja mingite võõraste tüüpidega jumala eest kokku ei puutuks,“ judistab Pepe õlgu. „Kui esimest korda nägin, oli see paras kultuuršokk. Meie ajal oli pluss see, et kui all valvurist mööda said, oli terve maja sinu. Võisid iga ukse taha minna koputama ja uurima, mida lahedat siin tehakse või räägitakse.“