Brüsseli veinid, naised ja Nobel 26.11.2012
blogi,
Brüsselis on viimase kuuga sündinud põnevaid asju,
mis üksikuna ei vääri sule haaramist, aga paarikaupa juba võib. Eelarvet ma ei
puuduta, see on mainstream. | |
Martin Ehrenhauser, keegi sõltumatu Europarlamendi saadik võttis omale suvel
ülesandeks kokku lugeda veinipudelid Brüsseli asutuste keldrites. Neli kuud
ametlikku kirjavahetust kandis loomulikult vilja. Komisjoni ja Nõukogu
keldrites lugesid ametnikud saadiku palvel pudelid ilusasti kokku ja
raporteerisid nüüd: 42 789 pudelit veini ja šampust ning pea 2000 pudelit
kangemat kraami. Et ümberringi kärbitakse ja kodanikud on tööta, kukkusid need
numbrid muidugi viljakasse mulda, iseäranis Ühendkuningriigis. Kallase
mantlipärija, Komisjoni asjaajamise volinik Maros Šefcovic vastas, et tegu pole
millegi ekstravagantsega – kõige kallim vein Komisjoni veinikeldris olla väärt
kõigest 47 €. Pean tunnistama, et saan nende veinikeldrite ideest täiesti aru.
Asutustel on ju kogu aeg mingeid vastuvõtte ja kui vajalik vein ostetaks igaks
ürituseks eraldi, makstaks raudselt rohkem. Maksumaksjale on odavam, kui
Brüsseli keldritesse ostetakse veine tuhandete kaupa hulgi. Eeskujulik
käitumine vaesel ajal.
Stereotüüpne mõtlemine tuleb lõpetada – Euroopa Liidus astus soolise võrdõiguslikkuse
kaitsel kõigi teiste riikide nördimuseks välja üks liikmesriik ja see ei olnud
Põhjamaa. Hispaania, kujutage ette! Juhtumiks oli ühe uue liikme nimetamine
Euroopa Keskpanga 6-liikmelisse nõukokku. Siiani vaid härrasmeestest koosneva
kogu ainsa kandidaadina pakkusid liikmesriigid välja Luxembourgi keskpankuri Yves
Mersch'i. Europarlament lõi lamenti
ja nõudis naiskandidaati, aga liikmesriike see lärm ei seganud, sest tegu on
järjekordse asjaga, kus parlamendi arvamust ei küsita. Liikmesriikide esindajad
ei kogune selleks puhuks isegi ühte tuppa kokku kätt tõstma, oma nõusolekust
antakse kirjalikult teada. Oodatigi siis kõikide jah-kirju või fakse või
telegramme, kui Hispaania ootamatult oodatud jah-sõna novembri alguse tähtajaks
ei andnud. Naisõiguslased hüppasid rõõmust, aga mõne nädala pärast tulid eurotsooni
riigipead kokku ja tõstsid samal teemal häälteenamust rakendades kätt. Ma ei
tea, kuidas Hispaania hääletas, aga möödunud neljapäeval sai härra Mersch igatahes
ametisse. Pangandust jagavad naised, vaid pisut kannatust - järgmisena saab ühe
ECB nõukogu liikme ametiaeg läbi juba aastal 2018!
See on juba kulunud nali, et kui USA president tahab kriisisituatsioonis rääkida
"Euroopaga", siis kellele ta peaks helistama? Praktilises
üleliidulises asjaajamises on asi naljast kaugel. Meenub lugu Brüsseli
diplomaatia hallist argipäevast - loodi uus nn. EL välisministri ametikoht,
mille täitja Catherine Ashton oli ühtaegu nii Euroopa Komisjoni volinik kui
Nõukogu välisasjade juht. Kaks väga erinevat asutust, kui keegi kohe aru ei
saanud. Tuli siis Ashton esimest korda Europarlamenti ja pidi vist oma kõnet
ootama. Parlamendisaalis on eraldi maha märgitud istekohad Komisjoni ja Nõukogu
esindajatele. Olla siis Ashton tulnud, et istuda, aga ei suutnud otsustada ja
läinud saalist välja oma kõne algust ootama. Istumine ükskõik kummal toolil
seal saalis oleks kaasa toonud palju pahameelt teises asutuses. Mulle meenus see
Ashtoni lugu, kui Euroopa Liit sai Nobeli rahupreemia ja tekkis küsimus, kes
läheb Oslosse auraha vastu võtma. Nõukogu juht van Rompuy, Komisjoni juht Barroso,
Parlamendi juht Schulz või eesistuja Küprose esindaja? Tähtsat küsimust
arutanud riigipeade kohtumisel olla pakutud ka varianti, et liikmesriikide
võrdsuse rõhutamiseks läheb auhinda vastu võtma 27 last või 27 teise ilmasõja
veterani. Aga
jäi nii, et punasele vaibale pääsevad Rompuy ja Barroso ning herr Schulz naudib
võimalust istuda saali esimeses reas :)