Eesti tee Euroopasse ei ole keskkonnaohutu 16.07.1993
Et mistahes
püüdlustele peaks eelnema detailne taustinfo läbitöötamine, siis antud
kontekstis tähendab see vastamist vähemalt kahele põhimõttelisele küsimusele:
mida tagaigatsetud Euroopa endast tänapäeval tegelikult kujutab ja milliseid
positiivseid tagajärgi võib järjest suurem integreerumine Eestile kaasa tuua?
Esimesele
küsimusele vastuse otsimisel tuleb lähtuda arusaamast, et tänapäeva Euroopas ja
selles valitsevatel seadustel pole mingit pistmist tolle Euroopaga, mida
mäletame vanaemade-vanaisade juttudest. Järgnevalt vaadatakse teise küsimuse
üht aspekti – võimalikku mõju keskkonnale.
Praegu Euroopa
kahtteist riiki hõlmava Euroopa Ühenduse keskkonnapoliitika on veel üsna noor.
Kuigi esimene keskkonnategevuse kava (Environmental
Action Programme) koostati maailmas järjest sagenevate
ökokatastroofi-ennustuste tulemusena juba 1972. aastal, jõudis
keskkonnapoliitika osana EÜ ametlikust poliitikast ühenduse dokumentidesse
alles 1992. aasta Maastrichti leppes.
Mida tähendab
siis ühtsus keskkonnakaitses kaheteistkümnes EÜ liikmesriigis Suurbritanniast
Kreekani?
Ühtse
keskkonnapoliitika positiivsed mõjud:
- EÜ vaesemates liikmesriikides
(Portugal, Hispaania, Kreeka, Iirimaa) on keskkonnahoidlikumates maades
(Taani, Holland, Saksamaa) loodud ühtne keskkonnaseadustik tihti esimeseks
selles vallas.
- Riikide ühinemine tagab senisest
tõhusama koostöö lahendamaks ühiseid probleeme (õhu- ja veesaaste,
jäätmemajandus). Koos suudetakse võidelda globaalsete
keskkonnakatastroofide vastu, mis käiks riikidel eraldi üle jõu. Ka võitluses
salaküttimise ja haruldaste liikidega kaubitsemise vastu annab tulemusi
vaid rahvusvaheline koostöö.
- Ühinemine jagab Euroopa riikide raha,
tootmist, tarbimist ja saastamist ruumis ühtlasemalt, vähendades nii
traditsiooniliste tööstuspiirkondade koormust ja viies sellega ellu
ökoloogide pakutud dekontsentratsiooni-ideed.
- Ühinenud Euroopas jagub rikkamate
riikide raha keskkonnaprojektidele EÜ vaesemates riikides ja ka sarnases
olukorras olevale Ida-Euroopale. Majandusraskustega võitlevatel riikidel endil
jagub raha keskkonnale paratamatult vähe.
- Erinevad koostööprojektid ja
informatsiooni vahetus aitavad kaasa keskkonnateadvuse kasvule.
Maastrichti leppe ratifitseerimise referendumid ja nende ümber tehtav kära
paneb inimesed mõtlema enda, oma riigi ja rahva tulevikule.
Negatiivseid
aspekte keskkonnale on ühinemisel tunduvat rohkem:
- Euroopa Ühenduse raha liigub
Ida-Euroopasse eesmärgiga laiendada mugava Lääne-Euroopa tarbijaühiskonda.
Rahamaailma tõekspidamisi surutakse "vähem arenenud"
piirkondadele peale, lammutades traditsioonilisi keskkonnahoidlikumaid
kultuure.
- Ühtsete, üleeuroopaliste
standarditega üritatakse lahendada mistahes probleeme, arvestamata
elulaadi ja looduslike tingimuste erinevust.
- Euroopa integreerumisega suureneb
tsentraliseerumine ja täieneb bürokraatlik struktuur. Järjest uute
bürokraatlike takistuste tõttu raskeneb ja aeglustub tunduvalt
hädavajalike keskkonnaprojektide tarvis raha leidmine ning toetust leiavad
vähem olulised "omade poiste" ettevõtmised, mida osatakse läbi
bürokraatiamasina suruda.
- Koos võimu tsentraliseerimisega
Brüsselisse kaob EÜ kodanikel niigi nõrk võimalus sekkuda neile eluliselt
tähtsate otsuste tegemisse.
- Mistahes tegevuses on endiselt
vaieldamatuks prioriteediks majanduslik areng, mis arvestab moepärast veidi
ka mõjuga keskkonnale. EÜ ei väsi kiitmast 1992. aastal vastu võetud
otsust stabiliseerida aastaks 2000 kasvuhoonegaasi CO2 emissioon 1990.
aasta tasemel. Radikaalseks ei saa seda otsust kaugeltki pidada, sest CO2
emissiooni stabiliseerimine ei lõpetaks kliima soojenemist – IPCC (Intergovernmental Panel on Climate
Change) uurimuse järgi tuleks kasvuhoonegaaside kontsentratsioonide
hoidmiseks atmosfääris 1990. aasta tasemel teiste seas vähendada CO2
emiteerimist vähemalt 60% võrra...
Euroopa Ühenduse ühendatud kapitalid on võimelised teoks tegema mahukaid
keskkonnaohtlikke projekte, mille algatamine riikidel eraldi käiks üle jõu.
Üheks suureks ettevõtmiseks on kasvava kaubavahetuse tarbeks uute autoteede
võrgu rajamine. 10 aastaga on plaanis ehitada 12 000 km uusi teid, et
tagada parem ühendus EÜ uuemate (ja vaesemate) liikmesriikidega (Kreeka,
Portugal, Hispaania). Selle asemel, et soosida rongiliiklust ja säästlikumat
ühistransporti, toetab EÜ automagistraalide rajamist ka Ida-Euroopas. Eestit
hakkab läbima ja saastama Via Baltica või Via Hanseatica...
Alates taasiseseisvumisest on Eesti poliitikud üksmeelselt konstateerinud
Euroopa Ühendusega liitumist kui ainuvõimalikku tulevikustrateegiat ja ideaali.
Seoses Euroopa Nõukogu täisliikmeks saamisega on Euroopa teema taas üles
tõstetud. Toimunu on andnud välisminister Trivimi Vellistele põhjust väita, et
Eesti on alustaud rasket, kuid üldsuse poolt tervitatavat katsumust Euroopa
Ühenduse liikmekssaamise suunas. Nii EÜ-s kui sellega liituvas Skandinaavias tugevnevate
EÜ-vastaste meeleolude taustal näib välisministri optimism veidi üllatav.
Siinkirjutaja pole küll väga veendunud Moskva keskvõimu Brüsseli vastu
vahetamise mõttekuses. Kindel on, et nii tähtsa ja põhimõttelise otsuse
langetamise eel tuleb kaaluda kõiki võimalikke tagajärgi ning mõju keskkonnale
ei tohiks olla teisejärguline.