Peep Mardiste

Manchesteris räägiti säästlikkusest 03.11.1993

Ajaloolisest taustast rääkides peaks kõigepealt mainima 1972. aastal Stockholmis peetud ÜRO inimkeskkonna-alase konverentsi (UNCHE – United Nations Conference on Human Environment). Kaheksakümnendate aastate lõpul tekkis idee Stockholmi konverentsi aastapäeva väärikalt tähistada ning 1992. aasta juunis said suurejoonelisel ÜRO arengu- ja keskkonnakonverentsil (UNCED – United Nations Conference on Environment and Development) Rio de Janeiros taas kokku sadakond riigipead, rääkimata tuhandetest väiksema kaliibriga asjameestest. Pikaajaliste läbirääkimiste ja kooskõlastamiste tulemusel olid UNCED-i ajaks valmis kirjutatud piisavalt üldsõnalised konventsioonid bioloogilisest mitmekesisusest ja globaalsetest kliimamuutustest. Mõlemale kokkuleppele kirjutas Rios Eesti Vabariigi nimel alla ka Arnold Rüütel. Vastu võeti ka maailma arengustrateegia XXI sajandiks (Agenda 21).

Pealtnäha on tegu arenguga, mida ainult takka võib kiita – nähes (pöördumatult?) ärasolgitud keskkonda ning kriisi, millesse inimkond omaenda rumaluse tõttu on sattunud, on lõpuks meti hakatud tegema koostööd kõige kõrgemal tasemel, et midagi veel päästa. Kuid juba põgus pilk ümberringi toimuvale kahandab tekkinud optimismi tugevalt. Et üllastest maailma päästmise ideedest kaugemale jõuda, tuleb kõigepealt rääkida rahast. Juba väikeste muutusteni jõudmine läheb väga palju maksma. Ning mida konkreetsemaks vajaminevatest finantsidest rääkides minnakse, seda enam saab selgeks kurb tõsiasi, et ilusad jutud maailma pööramisest säästliku arengu suunas on paratamatult määratud jääma helesiniseks unistuseks. Muutusteks on vähe sellest, et ka igaüks meist hambaid pestes kraanist jooksva vee kinni keerab või lõpetab õunamahla ostmise keskkonnavaenulikus tetrapakendis. Siin käib jutt pigem maailma arengut suunavate ja kontrollivate tööstusgigantide ja arengupankade soovist midagi muuta. Sellisest soovist pole seni midagi kuulda olnud ja ei kuuldagi ilmselt. Selleks on vaja rahapealike äärmuslikke otsuseid, milleks need aga pole kaugeltki valmis.

Nii võib ka UNCED-i pidada suurepäraselt lavastatud demokraatiamänguks kõige kõrgemal tasemel. Miks ei peaks meie, lihtsurelikud, uskuma oma valitsejaid, kui need härdusvärinaga hääles räägivad oma suurest murest maailma tuleviku pärast ja raudsest soovist midagi suurt helge tuleviku nimel ära teha? Loomulikult vaatame me lootusrikkalt kohtumiste poole, kuhu kõigist maailma nurkadest inimesi kokku on kutsutud, ning usume, et meie tulevik on tõesti meie endi kätes.

Nii kuulutaski John Major ülemöödunud suvel Rios, et võtab enda peale UNCED-i protsessi järgmise suurema kokkutuleku korraldamise, märkimaks ära kõik saavutused säästliku arengu ja keskkonnakaitse vallas. Konverentsipaigana oli Manchester inglastel välja valitud ilmselt tagamõttega teha pisutki reklaami linnale kui ühele kandidaadile 2000. aasta olümpiamängude korraldamiseks.

Manchesteri oli kokku tulnud üle 300 inimese 85 riigist, kes uskusid endil antud protsessis mingi osa olevat. John Majoraga ei pidanud Manchesteri konverentsi piisavalt oluliseks, et ise kohale tulla. Näitamaks avalikkusele protsessi vaieldamatut demokraatiat, olid paljud osalejad arengumaadest. Endise N.Liidu aladelt olid lisaks allakirjutanule kohal paar inimest Moskvast.

Kümmekonna töörühma töö, ettekannete ja kohvilauajuttude põhjal pidas plenaaristungeid juhatanud IUCN-i (The World Conservation Union) peadirektor Martin Holdgate Manchesteri kohtumist maailma arengu seisukohalt äärmiselt oluliseks. Säästlikkuse märgatavatest edusammudest rääkis ka Suurbritannia keskkonnaminister Tim Yeo. Osalejate keskmist vanust, soliidseid ametiposte ja sellest lähtuvat konservatiivsust silmas pidades võib neid positiivseid hinnanguid pidada veidi ülepingutatuks. Osalejate orienteeritus kitsalt kohalikele probleemidele ja veidi piiratud maailmanägemine ei anna võimalust jõuda laiematele järeldustele ja kokkulepetele.

Küll aga andis konverents suurepärase võimaluse saada infot põhiliselt arengumaades töös olevatest projektidest, mis on kantud säästlikkuse ja loodushoiu ideedest. Selliseid näiteid võib leida kogu maailmast ning meilgi on nendest õppida. Olgem siis avatud alternatiivsetele, keskkonnasõbralikele arengustrateegiatele – Eesti võimalused sel alal edu saavutada polegi nii väikesed.