Peep Mardiste

Keskkonnahoidlikud olümpiamängud 23.02.1994

Erinevalt võibolla üldlevinud arvamusest ei hüpanud 1988. aasta 15. novembril, mil Lillehammer olümpiamängude linnaks valiti, kogu Norra rõõmust. Enam tundsid ROK-i valiku üle uhkust ilmselt just Lillehammerist kaugemal elavad norralased. Väikesele, 24 000 elanikuga Lillehammerile tähendavad oodatavalt 100 000 külastajaga olümpianädalad igapäevase elurütmi märgatavat muutumist. Norra lõuna- ja lääneranniku asukatest väidetavat aeglasema mõtlemise ja ütlemisega ning konservatiivsemad Lillehammeri elanikud on aga sundinud teisi oma arvamust kuulda võtma. Üheks põhinõudeks kujunes võimalikult keskkonnasõbralike olümpiamängude korraldamine.

Nii on esmakordselt olümpiamängude ajaloos Lillehammeri Olümpiamängude Orgkomitee (LOOC) struktuuris teistega võrdväärne koht ka keskkonnakomiteel. Komitee ülesandeks on välja pakkuda keskkonda säästvaid lahendusi ning samas kontrollida kehtestatud keskkonnanõuete järgimist olümpia ettevalmistamisel. LOOC on mängude raames välja töötanud 21 väiksemat keskkonnaprojekti, mis peaksid tagama keskkonnanõuete arvestamise kõigis olümpiaga seotud valdkondades. Norra keskkonnaministeerium on alates 1988. aastast igal aastal eraldanud olümpia keskkonnasõbralikuks muutmiseks 8 miljonit Norra krooni.

Paralleelselt LOOC-i keskkonnakomiteega on talimängude keskkonnapoolega aktiivselt tegelenud ka Norra Looduskaitse Seltsi keskkonnahoidlike olümpiamängude toimkond. Sümpatiseerib nende strateegia paindlikkus: algul võideldi igati Norras olümpiamängude korraldamise vastu, pärast ROK-i otsust anti aga endast kõik, et muuta mängud nii keskkonnasõbralikuks kui võimalik. Tihedat koostööd on tehtud nii LOOC-i kui ka Lillehammeri omavalitsusega. Tunnustuseks tehtud tööle on ka see, et ROK on projekti juhtivalt Olaf Myrholtilt tellinud ettekande keskkonnanõuete arvestamisest olümpiamängude korraldamisel.

Näitena norralaste keskkonnaalastest püüetest olgu lühidalt iseloomustatud mõnda olümpia 21-st keskkonnaprojektist.

• Olümpiarajatiste planeerimisel on lähtutud nõudest, et ehitused tarbiksid vähemat 30% vähem energiat kui teised samalaadsed objektid (tavalahendused).
• Kuna Lillehammer on üks kolmest Norra kõige saastatuma õhuga linnast, siis on oht, et olümpiale saabuvad tuhanded autoturistid võivad olukorda veelgi halvendada. Autode heitgaaside vähendamiseks linnas suunatakse mujalt tulnud autod parkima parklateks kohandatud põldudel Lillehammeri ümbruses. Autodele eelistatakse energiasäästlikumaid ühissõidukeid: olümpia ajal käib rong Oslo ja Lillehammeri vahel iga 10 minuti tagant.
• Laskesuusatajate tiiru maha jääv 500 kilogrammi tina korjatakse pärast võistlust hoolikalt kokku.
• Lähenevatele olümpiamängudele mõeldes alustas 1993. aastal Lillehammeris tööd Norra kõige nüüdisaegsem jäätmete sorteerimise ja töötlemise süsteem. See aitab lahendada probleemi, mis tekib olümpia ajal kümme korda suureneva tarbimise ning sellest tekkivate jäätmetega.
• Võimalikult vähe kasutatakse plastikut – olümpiaaegsed toidunõud (joogitopsid, taldrikud jne.) on valmistatud pressitud tärklisest ning on seega töödeldavad. Pärast kasutamist nad peenestatakse ning söödetakse loomadele.
• Programmi "Green Office" raames püütakse nii pressikeskuses kui ümbruskonna kontorites propageerida säästlikkust: kasutatakse  töödeldud või kloorivaba paberit ja vähem energiat tarbivaid seadmeid. Paberi kokkuhoidmiseks soovitatakse kahepoolsete koopiate  valmistamist. Palju jäätmeid "tootvaid" ajakirjanikke üritatakse harida nõudmisega oma prügi kohapeal sorteerida.
• Nii mäesuusaradadel kui hüppemäel kasutatavad kuntslume valmistamise süsteemid on paigutatud pinnasesse, et nad ei risustaks vaadet.
• Olümpiaehitiste juures on võimalikult palju kasutatud kohalikke looduslikke materjale – puitu ja graniiti. Puidust on näiteks 10 000 pealtvaatajat mahutava Hamari kiiruisutamisareeni laekarkassid.

Peab lootma, et puutumatut loodust armastavatele norralastele tekib järgijaid ning ka tulevastel olümpiamängudel on keskkonnasõbralikkus oluline kriteerium. Kui suurushullustuses Atlanta olümpia korraldajad norralaste tegemisi leigelt pealt on vaadanud, siis äsja valitud Sidney esindajad on juba jõudnud luua Lillehammeriga tihedad sidemed ning nende huvi olümpiamängude keskkonnahoidlikkuse vastu paistab olema suur.

Albertville’i taliolümpia keskkonnakahjudest

Kuigi mitmetel põhjustel (infrastruktuuri areng, loodusolud jne.) on Albertville ja Lillehammer raskesti võrreldavad, on Lillehammeri olümpia ettevalmistamisel püütud prantslaste vigadest õppida. Järgnevalt on refereeritud Norra keskkonnahoidlike olümpiamängude toimkonna juhi Olaf Myrholti nägemust suurematest keskkonnaprobleemidest, millega puutusid kokku Albertville’i mängude korraldajad. Osavõtjate ja olümpiakülaliste paremaks teenindamiseks rajatud teedevõrk oli paljude probleemide allikaks. Autotransport ise raiskab palju energiat. Autode heitgaasid kahjustavad ümbruskonna metsi. Märkimisväärset kahju loodusele tegi ka teedeehitusest põhjustatud pinnaseerosioon. Teedeehituse käigus muudeti kohati ka Rhône’i ülemjooksu lisajõgede sänge, millega kaasnes ulatuslik metsaraie. Olümpiamängudega suurendati Albertville’i kui turismipiirkonna mainet, mille tulemusel on märgatavalt kasvanud turistide hulk. Turismi arenguga kaasneb paratamatult suurem surve Savoia Alpide loodusele. Olümpia jäätmemajanduses mindi odavaimate ja lihtsaimate lahenduste teed (prügimäed ja jäätmete lahtine põletamine). Arhitektuuriliselt vähe pilkupüüdev bobi- ja kelgurada ehitati vahetult küla servale. Rada ehitati ebakindlale nõlvale, mis suurendab raja külmutamisel kasutatava keskkonnaohtliku ammoniaagi lekkimise ohtu. Vaatamata mitmete keskkonnasõbralikumate alternatiivide olemasolule kujunes hüppemägede ehitamine suurejooneliseks: seni puutumatus ürgmetsas tehti metsaraiet ja võimalike maalihete kartuses tõsteti ümber 600 000 tonni pinnast. Erinevalt näiteks Skandinaaviast pole suusahüpped Prantsusmaal eriti pupulaarsed. Ka peamise mäesuusatrassi ettevalmistamine kujunes ühekordseks projektiks: rajaks valiti seni kasutamata olnud Val d’Isere mäekülg, mis muu hulgas suurendas erosiooniohtu. Murdmaa- ja laskesuusarajad läbisid unikaalset ning kaitse all olevat subalpiinset ala, mida kahjustati oluliselt.