Clyde Kull: Eesti ja Euroopa Liidu suhted on alanud meile väga soodsalt. Intervjuu Eesti Vabariigi suursaadikuga Euroopa Liidu ja Beneluxi maades Clyde Kulliga 18.05.1994
Euroopa
Liit (EL) soovib vabakaubandusleppe Eestiga parafeerida 1. juuliks. Milles lepe seisneb ja milline on olukord
läbirääkimistel?
Ka Eesti soovib vabakaubandusleppe parafeerida, võib olla ka alla kirjutada enne suvepuhkusi, mis algavad juuli keskel. Praegu tahame eelkõige hoida üleval seda protsessi Eesti ja EL-i vahelistes suhetes, mis on meile väga soodsalt alanud.
Üheks tähtsaks sammuks integreerumisel on vabakaubanduslepe. Selle leppe tingisid eelkõige Eesti enda soov ja majanduse areng. See ei olnud meile peale surutud lepe. Vastupidi, me tegime üsna palju tööd, et teha algust selle leppe läbirääkimistega. Kindlasti aitas kaasa ka meie kaubanduspoliitika ning suhted Põhjamaadega.
Võib öelda, et siin on soodsalt kokku langenud kaks protsessi: Põhjamaade liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga ning Eesti majandus- ja kaubanduspoliitika ühe suurem sisemine tung saavutada samaväärne tollivaba kohtlemine Euroopa turul.
Vabakaubandusleppe esmaseid eesmärke on kaitsta meie majanduse ja kaubanduse huvisid. Leping annab Eesti toodetele tolli- ja kogusepiiranguta vaba pääsu Euroopa turgudele v.a. põllumajandustooted. Teatud kaitsemehhanisme rakendab EL ka sellise tundliku sektori, nagu on seda tekstiilitooted, suhtes.
Kas
Eestil on lootusi Euroopa Liidu järeleandmisteks põllumajandustooteid ja
tekstiili puudutavates küsimustes?
EL-i suhtumine on praegu väga positiivne ja lepe ise on tegelikult juba suur järeleandmine EL-i kaubanduspoliitikas, mida maailmas üldiste kaubandussuhete taustal teravalt kritiseeritakse. EL maksusoodustuspoliitikat on näiteks iseloomustatud nii, et kõik riigid annavad EL-ile ülima enamsoodustusrežiimi, vastu saavad aga kõige alama.
Selles suhtes on EL-iga läbirääkimised üsna rasked, sest tuleb arvestada ka liidusiseseid protsesse ja raskusi. Koosneb ju Euroopa Liit kaheteistkümnest erineva majandustaseme ja kaubanduspoliitikaga riigist, kus on püütud kaubanduspoliitikat harmoniseerida.
Ka seda on kritiseeritud, sest harmoniseerimisprotsessi seostatakse eelkõige protektsionismiga. Paralleelselt toimib hoopis teine, ka GATT-is valitsev tendents vabakaubandusele.
Et meie põllumajanduspoliitika ja põllumajanduse areng ei ole hetkel leidnud päris oma kohta, siis on EL andnud vabakaubandusleppega meile võimaluse veel kahe aasta jooksul kehtestada kaitsemehhanisme Eesti põllumajandusturu kaitseks, kui me seda vajalikuks peame. Eesti puhul on järeleandmisi tehtud, aga et läbirääkimised alles käivad, on väga raske öelda, kus see piir saab olema.
Sügisel
rääkis peaminister Mart Laar, et assotsieerunud liikme staatus Euroopa Liitu
pürgides jäetakse sarnaselt EFTA maadega vahele. Nüüd on kuulda, et pärast
vabakaubandusleppe sõlmimist alustab Euroopa Liit Eestiga assotsiatsioonileppe
läbirääkimisi. Kumma tee siis Eesti valib?
Need teed on tegelikult paralleelsed ja ma usun, et kui peaminister rääkis assotsiatsioonileppe vahelejätmisest, siis pidas ta eelkõige silmas leppe tähtsaimat, majanduspoliitilist osa. Selles punktis oleme juba läinud kaugemale kui assotsiatsioonileppe riigid.
Eesti, Läti ja Leedu saavutavad vabakaubandusrežiimi juba 1995. aasta jaanuaris, mis on ka Kesk- ja Ida-Euroopa assotsieerunud liikmete eesmärk, ja nende puhul rakendatakse järk-järgulist ja asümmeetrilist üleminekumehhanismi. Sellesse režiimi, mis meie puhul hakkab kehtima juba järgmise aasta alguses, jõuavad teised alles aastatuhande vahetusel ja see üleminekuprotsess peaks nendel lõppema aastatel 2000-2002. Selles suhtes on Eesti areng kiirem ning me saavutame oma eesmärgi kiiremini.
Integreerumisprotsessil on ka väga palju teisi aspekte. Kui võtta assotsiatsioonileppe institutsionaalsed ja poliitilised aspektid, siis on see liitumise eelstaadium. Selles suhtes on ka Eesti võtnud sihiks assotsiatsioonileppe sõlmimise pärast vabakaubandusleppe läbirääkimiste lõppemist.
Mida
kujutab endast assotsiatsioonilepe ja millised kohutused selle sõlmimine
Eestile paneb?
Mis tahes lepe rahvusvahelise organisatsiooniga tähendab teatud suveräänsuse äraandmist. Ka sellise mõjuvõimsa struktuuri nagu Euroopa Liiduga liitudes peame järgima teatud poliitilist suunda ja rahvusvahelise suhtlemise mängureegleid ning võtma arvesse seda poliitikat, mida EL ajab.
Aga see on meie vaba valik ja olukorras, kus Eesti praegu on, ei ole valikuvõimalusi eriti palju. Kui võtta assotsiatsioonileppe eraldiseisvad osad, siis hõlmab ta suures plaanis kolme – majandus-kaubanduslikku, poliitilist ja siseasjade (home affairs) – osa ning tal on juba struktuursed koostöövormid.
Peale selle hõlmab assotsiatsioonilepe ka koostööprogramme, milles osalevad sarnaselt ka EFTA maad ning mis on suunatud erinevate majandusstruktuuride arengu harmoniseerimisele (näiteks teadustehniline, haridus- ja haldusalane koostöö).
Poola
ja Ungari esitasid hiljuti avalduse saamaks Euroopa Liidu täisliikmeks. Millal
võib jõuda Eesti ametliku taotluse esitamiseni?
Kõigepealt tuleb muidugi alla kirjutada vabakaubandusleping. Järgmine etapp oleks assotsiatsioonileppe sõlmimine. Et see lepe sisaldab juba ka EL-i poliitilist kohustust vaadelda assotsieerunud riiki kui tulevast EL-i liiget, siis ma usun, et kohe pärast seda saab hakata arutama läbi rääkima Eesti võimalikku liitumist.
Avalduse esitamisega võib välja tulla juba järgmise aasta lõpul, aga me peame arvestama ka EL-is toimuvaid protsesse. Poola ja Ungari, kes esitasid avalduse praegu, loodavad saada lähemal ajal Euroopa Liidult kindla ajagraafiku. Euroopa Komisjon peab veel andma oma arvamuse riigi liitumise võimaluste kohta.
Protsessid on alati kahepoolsed. Üks asi on riigi tahe ja võimalused, teine on EL-i kui struktuuri võimalused antud riiki kaasata.
1996. aastal on nn. EL-i arengu revideerimise konverents. Ilmselt täpsustatakse konverentsil ka EL-i struktuuri ümberkorraldused, mis on vajalikud kuni 25 riigi osalemiseks Euroopa Liidus. Poola ja Ungari on avaldanud arvamust, et nende läbirääkimised võiksid alata pärast konverentsi, seega 1996. aasta lõpul. Usun, et ka Eesti puhul võib rääkida läbirääkimiste algamisest samal ajal. Kui kiiresti läbirääkimised lähevad, on praegu muidugi veel raske öelda.
Kuulute
valitsuse moodustatud komisjoni, mis valmistab ette Eesti võimalikku ühinemist
Euroopa Liiduga. Millised on komisjoni volitused ja mida olete teinud esimesel
neljal kuul?
Komisjon loodi eelkõige selleks, et saada selge ülevaade eri majandusharude ja sektorite protsessidest: kui kaugele on jõutud seadusloomega ja mis suunas seda praegu arendatakse, kuidas rakendatakse Euroopa Liidu abi ja koostööd EL-iga integreerumisel jne.
Esimese etapi ülesanne on saada ülevaade Eestist toimuvast, teises etapis vaadatakse, mis tuleb Eestil teha, et harmoniseerida Euroopa Liidu ja Eesti arenguid. Esimestel kuudel oleme süstematiseerinud oma tööprotsessi.
Mai
lõpul on Pariisis Balladouri plaani avakonverents. Mida see plaan endast
kujutab ja milline koht on selles Eestil?
Balladouri plaan on Euroopa Liidu initsiatiiv, mis kiideti heaks Kopenhaageni tippkohtumisel 1993. aasta juunis. Põhieesmärk oli analüüsida ja aidata mõjutada neid julgeolekuprotsesse, mis leiavad aset maades, millised on avaldanud soovi liituda EL-iga. Eelkõige on nende protsesside mõjutamine ja lahendamine Euroopa Liidu enda huvides.
Praegu võib täheldada kaht põhilist probleemi: etniliste (ka rahvusvähemuste ja migratsiooniprotsessidega seotud küsimused) ja piiriprobleemid. See ei tähenda, et Balladouri plaan või Pariisi konverents peaks üle vaatama piirid. Küsimus on lihtsalt riikide eriarvamuste reguleerimises.
Eestile on positiivne see, et meida on arvatud nende üheksa riigi hulka, kes oleksid liitumisprotsessieesotsas. Usun, et poliitiliselt on see väga tähtis otsus. Balladouri plaan kattub paljuski CSCE protsessiga. Tegelikult näebki Euroopa Liit ette väga palju just CSCE mehhanismide kasutamist nimetatud küsimuste lahendamiseks. Plaani taga on EL-i mõjujõu kasutamine ja avaldamine ehk political push CSCE mehhanismide effektiivsemaks rakendamiseks.
Brüssel