Pariisis UNESCO peakorteris pidasid esimese kongressi maailma keskkonnaajakirjanikud 09.11.1994
Möödunud nädalal asutati Pariisis Rahvusvaheline Keskkonnaajakirjanike Föderatsioon (International Federation of Environmental Journalists, IFEJ). 3. ja 4. novembril UNESCO peakorteris peetud IFEJ asutamiskongressil oli esindatud üle 50 ajakirjaniku 32 riigist. Kohal oli nii rahvuslike föderatsioonide esindajaid kui ka "organiseerumata" keskkonnaajakirjanikke ja vabakutselisi. Et Eestis ei ole oma keskkonnaajakirjanike ühendust, esindasid allakirjutanud iseendid.
Kongressi korraldamist toetasid Prantsuse keskkonnaministeerium, UNESCO, kuukiri "Le Monde Diplomatique" ning prantsuse kolleegid, kes eesotsas "Le Journal du Dimanche" toimetaja Claude-Marie Vadrot’ga kõige laabumise eest hoolt kandsid. Lisaks poolesajale ajakirjanikule 32 riigist oli kohal teist samapalju kohapealsetest väljaannetest, tele- ja raadiojaamadest.
Mure teravnevate keskkonnaprobleemide pärast on ühendanud rahvusvahelist keskkonnakaitsjate seltskonda juba mõnda aega. Ilmseks on saanud ka tihedama koostöö ja infovahetamise vajadus. Tänavu kevadel Tartus peetud kaks keskkonnaajakirjanike seminari näitasid, et vajadust suurema koostöö järele tunnevad ka keskkonnateemadel kirjutavad ja rääkivad inimesed Eestis.
Enamikus prantsuse keelt rääkivates riikides, aga ka Ameerikas, Saksamaal, Rumeenias ja Venemaal on juba asutatud keskkonnaajakirjanike organisatsioon, Prantsusmaal ja Rumeenias on neid koguni kaks.
Üks olulisem arutelude teema kongressil Pariisis oli otsida võimalusi informatsiooni kiireks vahetamiseks keskkonnaajakirjanike vahel. Selge prioriteet selles vallas anti arvutisidele, mille abil paljud meist juba praegu suhtlevad. Ka kongressi vältel vahetasid kolleegid omavahel e-mailide aadresse ning kõik vajalikud eri riikide ajakirjanike koordinaadid suhtlemiseks telefonitsi, faksi ja arvutiside abil trükitakse lähemal ajal Pariisis ilmuvas kataloogis.
Eriti vajalikuks peeti arvutiside kasutamist suhtlemisel Aafrika ja Ladina-Ameerika maadega, kus info liikumine on poliitilistel ja majanduslikel põhjustel raskendatud. Kongressil koostatigi pöördumine Alžeeria võimude poole, kes pole suutnud tagada ajakirjanike julgeolekut oma riigis – möödunud aastal tapeti Alžeerias sama palju ajakirjanikke kui mujal maailmas kokku. Ajakirjanikel tuleb sageli töötada põranda all, kasutada varjunimesid või koguni riigist põgeneda.
Aktiivsed oma probleeme esile tõstma ja neile ühiseid lahendusi otsima olid Venemaa ja Ukraina ajakirjanikud. Viimased juhtisid veelkord tähelepanu Tšernobõli katastroofi tagajärgedele. Kaitsev sarkofaag ehk "punamütsike" tuumakoldel ei anna veel kindlust, et samast ei pääse valla uued kiirgusdoosid. Jätkuvalt sünnib katastroofi üle elanud inimestel arengupeetusega või varakult surema määratud lapsi. Ukraina ajakirjanike meelest arvatakse maailmas aga, et midagi hullu enam ei juhtu.
Rootsi on tuntud oma sõnavabaduse poolest. Teatavasti on seal praktiliselt kõik riiklikud otsused rahvale kättesaadavad, piisab kui minna neid Riksdagi küsima. Kas see jääb nii ka pärast seda, kui Rootsi astub Euroopa Liidu liikmeks, selles polnud nende ajakirjanikud veendunud.
Kongressil rõhutati korduvalt, et föderatsiooni võimuses pole näiteks tõsta ühe või teise riigi ajakirjanike palku, ent kindlalt seisavad nad ajakirjandusvabaduse ja laiemalt inimõiguste eest.
Kongressil võeti vastu ka föderatsiooni põhikiri ja valiti järgmiseks kolmeks aastaks 15-liikmeline IFEJ presiidium. USA Keskkonnaajakirjanike Selts tegi ettepaneku korraldada järgmine kongress tuleva aasta oktoobris Bostonis.
Samal ajal ajakirjanike kongressiga, 2.-4. novembrini toimus UNESCO peakorteris ka XIII rahvusvaheline loodusfilmide festival, mis oli ka meile avatud. Filmifestivali mainet näitab kasvõi fakt, et selle avatseremoonial esinesid tervitustega Prantsusmaa transpordi- ja keskkonnaministrid, UNESCO esindaja ning Rahvusvahelise Rohelise Risti nimel Mihhail Gorbatšov.
Meil õnnestus filme näha vaid pisteliselt kongressi vaheaegadel. Sadade demonstreeritud filmide hulgas oli neid, mis näitasid ürgset loodust ja räsitud linnakeskkonda, inimeste ja loomade sõprust ning vastasseisu, pöördumatut mõju keskkonnale. Aga näiteks WWFi ja Bulgaaria kineastide koostööna valminud film "Maa hing" ("Anima Mundi") oli otsekui ood loodusele, mida näidati tema kõikvõimalikes avaldumisvormides õhus, maa peal ja all, vetevallas. Ainuke, kes sellest filmist puudus, oli inimene.
Ka see inimene, kes elab keskkonnateadlikult, ei saa seda eha äärmuslikult. Mõttetu oleks nõuda tsivilisatsiooni mahatallamist, loobumist kõigest kättevõidetust ja õpitust. Pidevalt tuleb teha oma valik. Vanapaberit võib korjata selleks, et ümbrus oleks puhas, aga ka ainult raha pärast, kui selle eest makstakse. Ikkagi ei saa me kunagi tasakaalustada kõike, mida oleme korra tarbinud. Ka kongressil öeldi, et keskkonnaajakirjanduse üks ülesandeid on õpetada inimestele paindlikkust, mõistlikkust, aidata neil teha valik.