Kaks nädalat Schumacher College’s 01.12.1994
Käesolev kirjutis saab tehtud omamoodi võla tasumiseks. Sellest ajast peale, kui ma novembri algul oma järjekordselt keskkonnavärgilt (nagu nad ütlevad) Tartusse tagasi jõudsin, on kõigile lahkelt lubatud, et ma kunagi hiljem oma retkest pikemalt räägin. Et ma oma laiskuses seda teha pole viitsinud, üritan nüüd kõik kärbsed ühe hoobiga tabada ja oma elamustest mingi osa paberile panna.
10.-27. oktoobrini toimus Inglismaal Schumacher
College’s kursus pealkirjaga "Keskkonnasõbralik majandus" (Ecological Economics inglise keeli),
millest mul oli au osa saada. Väikelinn Totnes, mille lähedal kolledz paikneb,
on ise Devoni-nimelises maakonnas; Londonist 3-tunnise rongisõidu kaugusel
läänes.
1991. aasta jaanuaris tegevust alustanud Schumacher College on juba paari esimese aastaga saavutanud taseme,
mis on andnud paljudele põhjust nimetada teda üheks vähestest hästi
funktsioneerivatest näidetest 21. sajandi vajadustele vastavast õppeasutusest. Maailmas
toimuvast piisavat ülevaadet omamata ei julge ma seda väidet õhinal kinnitada,
aga vähemasti ühele viiendat aastat Tartu Ülikoolis veetvale tudengile kujutas kolledz endast
midagi uut. Eripärast “tavaliste“ õppeasutustega võrreldes on juba see, et Schumacher College’l pole alalisi
õppejõude ega õpilasi - sisuliselt on tegu vaid “kohaga”, kus on alaliselt tööl
umbes 5-liikmeline meeskond. See alaline seltskond valmistab ette kursusi, mida
korraldatakse aastas keskmiselt 10ja mille pikkus jääb enamasti vahemikku
kahest kuue nädalani. Igaks kursuseks lendavad siis ühtemoodi nii õppejõud kui
õpilased üle maailma kokku, et kursuse lõppedes taas lahkuda. Tegemist on
omamoodi "alternatiivõppega", sest Totnes’i tullakse ennast “vabatahtlikult”
täiendama - mingit uhket tunnistust või ainepunkte Schumacher College kursustel osalemine ei anna. Kolledz ülesandeks
on õpetajaid-õpilasi “vahendada” ja pakkuda välja omalt suurepärast campus’t õppetöö läbiviimiseks. Kursuste
tasemest mingi idee andmiseks loetlen üles mõned nimed, kes Schumacher College’s kursusi on
juhendanud: Gaia-teooria looja James Lovelock, süvaökoloogia isa Arne Naess, Vandana
Shiva, Fritjof Capra, Manfred Max-Neef, Jonathan Porritt jt. Kolledzi
patroonide nimekirjas leiab näiteks Dalai Laama nime.
Mida Schumacher College’s
õpitakse? Kolledz reklaamib ennast kui ’international
centre for ecological and spiritual studies’ (ma kardan, et ei oska seda
hästi eesti keelde panna; vabandatagu siis minu võõrkeeltest risustatud
emakeelt). Kursusion on korraldatud kõikvõimalikel inimese olemust ja meie tulevikku puudutavatel teemadel (ökoloogia, filosoofia,
eetika, usk jne). Erinevalt levinud "reduktsionistlikust" lähenemisest
üritavad Schumacher College kursused
keskenduda eri ainevaldkondade seotusele ja propageerida pigem kompleksset
lähenemist. Sarnane oli lugu ka kursusega, kus mina osalesin (Ecological Economics) – sellel üritati selgitada
seoseid majanduse ja keskkonnakaitse vahel; ka mõlema valdkonna "eraldi"
hästi tundmine ei tähenda vist veel, et nende omavahelist mõju ja seotust
kindlasti tunnetataks.
Keskkonna ja majanduse kokkupuutepunktide kohta teadmisi saama oli 10.-27.
oktoobrini kolledzisse tulnud 23 huvilist 19 riigist. Õppejõududeks olid Willis
Harman (USA), Paul Ekins (Inglismaa) ja Wolfgang Sachs (Saksamaa); omal alal
tuntud nimed kõik. Kogu seltskonnast olin noorim; alla 30-aastasi võis üldse
vaid umbes 6 olla (sinna kuulusid muuseas kõik idaeurooplased, mis on üsna
iseloomulik), nii et üliõpilasteks ma meie gruppi vist küll tituleerida ei saa.
Mina olin kolledzi "ajaloos" teine eestlasest osavõtja. Vaatamata
uskumatult erinevale taustale (kultuur, haridus, usk, vanus jne) saime me
üllatavalt hästi läbi. Oma märkimisväärne osa selles oli kindlasti kolledzis
valitsenud õhkkonnal ja õppejõudude-õpilaste suhetel, mida kõigeks muuks kui
formaalseks võib nimetada. Ühtekuuluvustunnet süvendas ka ühine "majapidamistööde"
tegemine. Kogu seltskond jagati väiksemateks gruppideks, kes iga päev millegagi
abiks olid: koristasid õperuume ja ühiselamut; käisid süüa ostmas; tegid köögis
süüa; pesid nõusid jne. Selline "tööteraapia" oli asi, mida me kõik
lahkumispeol hea sõnaga meenutasime. Ühisel töötegemisel oli ka majanduslik
põhjus: kuna kolledzis pidevalt õppetööd ei toimu, pole mõistlik mitut inimest
selle jaoks palgal hoida. 30-le inimesele söögi valmistamisega saab ka üks kokk
hakkama, kui tal iga päev köögis kuus abilist on. Ühine söögitegemine oli vaieldamatult
armastatuim töö, sest selle käigus sai alati uskumatult palju nalja. Vähem
naljaks oli minu jaoks see, et ma kolledzis õppimise ajal taimetoitlast olin
sunnitud mängima...
Minu "kodutee" 27. oktoobril lõppenud kursustelt kujunes
suhteliselt pikaks. Et ma juba Inglismaal olin, ei jätnud ma kasutamata
võimalust London üle vaadata. Vaatasin teda siis tervelt viis päeva. Peale
turisti tavalõbustuste, nagu Tower Bridge,
Westminister ja Trafalgar Square käisin ära kahes minu jaoks ilmselt olulisemas kohas
– nullmeridiaanil Greenwich’i
observatooriumis ja Wimbledoni keskväljakul.
Pärast Londonit võtsin ette inimsõbralikuma Pariisi, kus olin 5 päeva. Seal
toimus Rahvusvahelise Keskkonnaajakirjanike Föderatsiooni asutamiskongress, kus
ma Eesti vabakutselisi "esindasin". 10. novembril olin pärast
4-nädalast ringikolamist Tartus tagasi. Kuigi minu õpingud minu äraolekul eriti
edenenud polnud, olin selle kuuga ilmselt päris palju õppinud.