Keskkonnaõppe alternatiivvormist 14.12.1994
Autoril õnnestus Avatud Eesti Fondi ja Schumacher College toetusel veeta oktoobrikuus üle kahe nädala Inglismaal Schumacher College’s. Seal kogetu erilisus andis ajendi mõtteid jagada.
1991. aasta jaanuaris tegevust alustanud Schumacher College on juba paari esimese aastaga saavutanud taseme,
mis on andnud paljudele põhjust nimetada teda üheks vähestest näidetest 21.
sajandi vajadustele vastavast õppeasutusest. Erinevuseks tavaõppeasutustest on
juba see, et kolledžil pole alalisi õppejõude ega õpilasi - sisuliselt on tegu
vaid “kohaga”, kus on alaliselt tööl umbes viieliikmeline meeskond. See püsiseltskond
valmistab ette erinevaid kursusi, mida viiakse aastas läbi kümmekond. Kursused
kestavad enamasti kaks kuni kuus nädalat, osalejaid on igal kursusel 20 ringis.
Igaks kursuseks lendavad üle maailma kokku nii õppejõud kui õpilased, et
kursuse lõppedes taas lahkuda. Eriliselt koduse meeleolu loomisele aitab kaasa
näiteks see, et kõik kursustel osalejad on kaasatud majapidamistööde tegemisse
(söögi valmistamine, aiatööd jne); nädalavahetustel korraldatakse ekskursioone
ümbruskonda. Maailmas järjest suuremat prestiiži koguva kolledži kursustele
tullakse (küllalt suure osavõtumaksu eest) vabatahtlikult ennast täiendama,
mingit diplomit ega ülikooli ainepunkte läbitud kursuste eest ei saada. Kolledž
tegelebki sisuliselt õppejõudude ja õpilaste vahendamisega, pakkudes omalt
poolt välja oma suurepärast hoonetekompleksi. Kursusi on käinud juhendamas
mitmed nimekad teadlased, nagu Gaia-teooria looja James Lovelock, süvaökoloogia
isa Arne Naess, India feminist Vandana Shiva jpt. Üheks kolledži patrooniks on
Dalai Laama.
Mida Schumacher College’s
õpitakse? Kursusi on korraldatud kõikvõimalikel inimese olemust ja inimkonna
tulevikku puudutavatel teemadel (filosoofia, ökoloogia, usk, eetika jne).
Pearõhk on pandud globaalökoloogiale, mis on olnud läbiv teema enamikul kursustel.
Erinevalt harjumuspärasest praktikast on kursustel loodushoiuprobleemid
seostatud kõikvõiamlike teiste valdkondadega, et õpetada nägema laiemaid ja
keerulisemaid seoseid. Meilgi on juba mõnda aega räägitud, et ülikoolide
peaülesanne pole ette valmistada mitte niivõrd kitsalt ühe ala spetsialiste,
kui mõtlevaid inimesi. Et meie venivas hariduse reformimises on see vaid
lootuseks jäänud, oli seda huvitavam kogeda alternatiivset lähenemist
praktikas.
Keskkonnasõbraliku majanduse kursusel (Ecological
Economics), millel autor osales, üritati leida ja lahata kokkupuutepunkte
keskkonnakaitse ja majanduse vahel.
Kui palju on meil keskkonnakaitsjaid, kes tunneksid hästi pangandust ja
vastupidi? Esmapilgul võib tunduda, et püütakse kaht täiesti seosetut asja ühte
patta panna, aga päris nii see ka pole. Keskkonnakaitse on maailmas järjest
tähtsustumas ning leidmas oma teed kõige erinevamatesse eluvaldkondadesse,
ilmselt on see ka Eesti tulevik. Oma alternatiivõppe Schumacher College kuluks siin ka meil ilmselt ära.