Peep Mardiste

Eestist saab Euroopa Liidu assotsieerunud liige. Intervjuu välisministeeriumi asekantsleri Priit Kolbrega 29.05.1995

Lähitulevikus annab Riivo Sinijärv Brüsselis allkirja Eesti assotsieerumisleppele Euroopa Liiduga (EL). Veel aasta eest võis kuulda arvamusi, nagu jätaks Eesti teel ELi assotsieerunud liikme staatuse vahele. Kuidas leping sündis?

See oli aeg, mil Euroopa Liit polnud valmis meid aktsepteerima samal tasemel teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega ning sõlmima assotsieerumisleppeid Balti riikidega. See ei tähendanud, et ELi uks meie jaoks kinni oleks olnud ja nii püstitasimegi hüpoteesi, et oma reforme jätkates võib Eesti põhimõtteliselt ka ilma assotsieerumisleppeta ELi liikmeks saada, jätkates nn. EFTA teed.

Euroopa Liidu poliitika arenes Balti riikide suhtes küllaltki kiirest ja õige pea, Kopenhaageni tippkohtumisel (1993.a. juunis - P.M.) tegi EL suunas järgmise sammu, pakkudes Balti riikidele vabakaubanduslepet.

Ootamata vabakaubanduslepingu läbirääkimiste lõppu, tegi Euroopa Liit Balti riikide suhtes sammu edasi, võttes vastu põhimõttelise otsuse sõlmida Balti riikidega lähitulevikus assotsiatsioonilepingud. Eesti, Läti ja Leedu olid vastavat soovi avaldanud juba enne Kopenhaageni tippkohtumist. Sellise arengu tulemusena kirjutati tulevast assotsiatsioonilepingut väljendav klausel sisse ka vabakaubanduslepingusse.

Samal ajal polnud vabakaubanduslepingu läbirääkimiste ajal veel teada, millal Euroopa Liit  on valmis vastavaid läbirääkimisi alustama. EL väljenduses pidi see olema niipea, kui asjaolud seda lubavad. Tegelikult arenesid suhted jälle nii kiiresti, et ettevalmistused assotsiatsioonilepingu läbirääkimisteks algasid veel enne, kui vabakaubandusleping
oli jõustunud.

 

Mis temaatikat nn. Euroopa leping üldse hõlmab?

Euroopa leping paneb põhirõhu nendele valdkondadele, mis on seotud integreerumisega Euroopa Liidu ühtse turuga. Eelkõige on need kaubandusküsimused, mis on meil lahendatud vabakaubanduslepinguga. Peale selle hõlmab leping konkurentsipoliitikat, teenused, aga ka sotsiaalsfääri, tööjõu liikumist, kultuuri, haridust, tervishoidu, julgeolekuküsimusi, õigusloomet jne.

Tegemist on kõiki ühiskonnaelu valdkondi hõlmava lepinguga, mis näeb ette kas intensiivsema või sümboolsema koostöö kõikides ühiskonnaelu valdkondades. Leping ise, muide, on ligi 200-leheküljeline.

 

Mil määral varieerub Euroopa leping riigiti?

Põhiolemuselt on ta standartne leping, st. lepingu ülesehitus ja valdkonnad on kõigi assotsieerunud riikide lepingutes samad. Samas varieerub ta riigiti sisuliselt selles, kuidas erinevad valdkonnad on lahti kirjutatud. Iga leping on standardiseeritud lähteteksti põhjal valminud ikkagi läbirääkimiste tulemusena ja iga riik on läbi rääkinud eraldi.

Kui võtta võrdluseks Läti ja Leedu, kellega me samal ajal läbirääkimisi pidasime, siis peale tekstiliste erinevuste on üks põhimõtteline erinevus üleminekuajas. Lätil on üleminekuelemendid lülitatud eri artiklitesse, Leedul on üleüldine üleminekuperiood.

 

Lepingu esialgse versiooni valmistas ette Euroopa Liit. Kui edukas oli Eesti oma seisukohtade läbisurumisel läbirääkimiste käigus?

Seda on minul, kes ma kogu selle protsessi sees olin, väga raske vastata. Hinnangut saavad anda ikkagi professionaalsed analüütikud väljastpoolt.

Arvestada tuleb aga seda, et mängida saab ainult ette antud mängureeglite piires, ja Euroopa Liidu mängureeglid olid küllaltki määratletud. Võib ju ka küsida, kas oma tahte läbisurumine on üldse läbirääkimiste tulemuste hindamise kriteerium. Kõik sõltub sellest, millistest asjaoludest räägime.

ELi poliitikat ei ole võimalik muuta ka temaga assotsieerunud liikme suhetes olles, teisest küljest on igal riigil oma huvid. Küsimus saab ikkagi olla ELi reeglite Eesti suhtes soodsas rakendamises. Saavutasime küllaltki olulisi muudatusi, seda ka valdkondades, kus muudatused ei saanud algselt ELi seisukoha järgi kõne alla tullagi.

 

Millised need valdkonnad olid?

Põhimõtteliselt olid kõik valdkonnad seotud üleminekuperioodiga või selle puudumisega. Üleminekuaeg kui mõiste oli Euroopa Liidule asi iseeneses, mis kuulub lepingu juurde. Et me sõlmisime vabakaubanduslepingu ilma üleminekuajata ning oluliste reservatsioonideta üheski valdkonnas, oli see aluseks, millele tahtsime üles ehitada ka üleminekuajata assotsiatsioonilepingu. Kogu vabakaubandusleping läks aga kaubandusosana otse assotsiatsioonilepingusse.

EL ei tahtnud sellist põhimõttelist mõistet, nagu üleminekuaeg välja jätta, sest samasugust mudelit oli enne kõigi teiste puhul kasutatud. Veel viimase läbirääkimistevooru esimese päeva õhtuks ei olnud selge, kas üleminekuaeg jäetakse lepingusse või mitte. Meil õnnestus partneritele tõestada, et meie puhul oleks üleminekuajal vaid sümboolne tähendus, millel puuduks sisu.

Üleminekuaja puhul lepitakse kokku, et riigid hakkavad üksteisega mingites valdkondades kokkulepitud viisil suhtlema, aga nii kaugele jõutakse alles kolme või viie aasta jooksul.

Et Eesti kiire arengutempo ja liberaalne poliitika andis võimaluse neid põhimõtteid kohe rakendada, oli meie eesmärk oludele tuginedes kunstlikku 3-aastast perioodi vältida. Eesti delegatsioon ja selle taga seisnud ametkonnad tegid tõhusat tööd ja me ei läinud mitte seda lepingut etteantud kujul vormistama.

Teise näite võib tuua tekstiilivaldkonnast, millest räägiti vabakaubanduslepingu raames. Ka siin osutusime esimeseks Kes- ja Ida-Euroopa riigiks, millega Euroopa Liit soostus kehtestama vabakaubandusrežiimi tekstiilikaupade osas.

 

Milliseid kohustusi Euroopa leping Eestile paneb?

Eelkõige paneb ta kohustuse rakendada kaubanduses, majanduses ja nendega seotud valdkondades ettenähtud Euroopa Liidu seadusi. Lepingus on näidatud, kuidas me käitume mingites valdkondades ja kus me eelkõige võtame ELi regulatsiooni üle. Tegu on seaduste ühtlustamine protsessiga. Peale selle annab leping võimaluse arendada igakülgseid suhteid ELiga nii üldriiklikul kui ka nn. sektoriaalsel tasandil.

 

Milliseid kulutusi toob Eestile kaasa assotsieerunud liikme staatus?

Lepe ise ei too otseselt mingeid kulutusi. Lepe käivitab integratsiooniprotsessi Eestis. See on protsess, mida on uues valitsuses pandud kureerima minister Lippmaa. Integreerumisprotsess toob loomulikult endaga kaasa kulutusi, aga peale selle annab see näiteks võimaluse kulutada Eesti siseseks arenguks väljastpoolt tulevat raha.

Euroopa Liit kulutab küllaltki suuri summasid Kesk- ja Ida-Euroopa riikide arengule kaasaaitamiseks. Eksisteerib toetusmehhanism, milleabil saab erinevaid valdkondi ühiselt finantseerides arendada. Eesti otsustada on, kas see toimub näiteks kultuuri, hariduse, sotsiaal- või tervishoiu valdkonnas ja kui meie leiame summa nende programmide käivitamiseks, tuleb ELi fondidest nendepoolne osa juurde. Ka see on täiendav kulu, aga on omakorda suunatud Eesti arenguks.

Otsest kalkulatsiooni pole võimalik teha, sest integratsiooniprotsess tähendab seda, et kogu Eesti areng läheb Euroopa Liidu rööbastesse, ja tundub, et riigieelarve summasid tuleb hakata integratsiooniprotsessi finantseerimiseks sihipärasemalt kulutama.

 

Kuuldavasti ei ole Euroopa Liit täna valmis lepingule alla kirjutama. Millest on viivitus tingitud ja millal lepe allkirjastatakse?

Esialgselt oli allakirjutamine tõepoolest planeeritud tänaseks. Euroopa Liit on aga teatanud, et nad pole jõudnud lepingut ette valmistada. Läbirääkimised lõppesid sellega, et delegatsioonide juhid parafeerisid ingliskeelse lepinguteksti. Enne allakirjutamist peab aga leping olema tõlgitud kõigisse ELi 14 ametlikku keelde ja antud leping veel lisaks ka Eesti keelde.

Peale selle tehakse igale tõlkele juriidiline ekspertiis, sest kõik ametlikud keeled peavad sama mõtet väljendama lepingus üheselt. Seda protsessi ei suudetud forsseerida ja tehniline teenistus ei saanud tänaseks oma tööga ühele poole. On avaldatud lootust, et vajalikud ettevalmistused saavad tehtud järgmiseks Euroopa Liidu Nõukogu istungiks 12. juunil.

 

Millal saab Eesti Vabariigi kodanik lepingut lugeda?

Praegu pole lepingut veel ametlikult olemas, sest see on alla kirjutamata. Pärast lepingu allakirjutamist peab Riigikogu selle ratifitseerima ja kui ka president on lepingu alla kinnitanud, kuulub see avaldamisele nagu kõik ametlikud dokumendid. Leping ei ole enam salajane; kuid juriidilised nõuded ei võimalda seda praegu avaldada.