1958. aastal loodud Euroopa Investitsioonipanga (EIB) näol on tegu Euroopa Liidu (EL) ühe vanima institutsiooniga. Peamiselt antakse laene ja garantiisid ELi vaesemate piirkondade arendamiseks, ent järjest tuntavam on EIB kohalolek ka väljaspool ELi piire. Aastast 1990 annab investitsioonipank laene ka Ida-Euroopa riikidele; esimene laen Eesti valitsusele anti 1993. aastal.
Euroopa Investitsioonipank (European Investment Bank, EIB) loodi
kogu Euroopa Liidule (tollasele Euroopa Majandusühendusele) aluse pannud Rooma
leppega. 1957. aasta 25. märtsil alla kirjutatud ning 1958. aastal jõustunud
Rooma leppe 130. artikkel nimetab kolm loodava Euroopa Investitsioonipanga
tegevuse eesmärki: a) ELi vähemarenenud piirkondade arendamiseks antavad
laenud, b) ühisturu loomist tagavate projektide toetamine, mille
finantseerimine liikmesriigi poolt üksi pole projekti mahu või iseloomu tõttu
võimalik, c) mitme liikmesriigi ühisprojektide toetamine juhul, kui nende
finantseerimine riikide eelarvetest üksi pole otstarbekas.
Laenud, mitte abi
On oluline rõhutada, et Euroopa
Investitsioonipank on Euroopa Liidu struktuuris iseseisev institutsioon, kes
annab projektidele laene ning ei tegele (tagastamatu) arenguabi andmisega. Et
EIB osanikeks on ELi liikmesriigid, omab ta rahaturgudel raha laenates parimat,
AAA-reitingut, mis aitab edasi laenamisel intresse suhteliselt madalal hoida.
EIB laenab nii valitsustele kui erasektorile. Kui veel kümne aasta eest
moodustasid valitsuste garanteeritud laenud 80% kõigist laenudest, siis
tänaseks on valitsustele antavate laenude osakaal langenud 40%-ni.
Reeglina annab EIB laene kuni 50%
ulatuses projektide kogumaksumusest; reeglina on laenu tagasimaksmise tähtaeg
7-12 aastat, kuid võib infrastruktuuri projektide puhul olla ka üle 20 aasta.
1981. aastast peale on Euroopa Investitsioonipank arveldanud ELi tulevases
rahaühikus, eküüs, millega on tõstnud eküü tuntust ning usaldatavust. Kui veel
kümne aasta eest pärines pool EIB rahast välismaistelt kapitaliturgudelt, siis
praegu pärineb kolmveerand rahast ELi kapitaliturgudelt.
Euroopa Investitsioonipanga kõrgeimaks
organiks on panga nõukogu (Board of
Governors), mis koosneb Euroopa Liidu liikmesriikide rahandus- või
majandusministritest. Panga töö sisulise juhtimisega tegeleb viieks aastaks
nimetatav 25-liikmeline juhatus (Board of
Directors), kelle pädevuses on finantseeritavate projektide ja
laenutingimuste kinnitamine. Panga peakorteris Luxembourgis töötab üle 800
inimese.
Vastavalt 1992. aastast pärit Maastrichti
leppe seisukohtadele antakse laene projektidele ja programmidele majanduse,
tehnika, keskkonnakaitse ja rahanduse valdkondades. Viimase viie aasta jooksul
on Euroopa Liidus kõige enam toetatud regionaalse arengu projekte (kokku 52
miljardi eküüga), järgnevateks teemadeks on infrastruktuur (23 miljardit),
keskkonnakaitse (18 miljardit), tööstus (14 miljardit) ja energeetika (14
miljardit). Viimastel aastatel on EIB üha enam tähelepanu pööramas transeuroopa
võrgustiku (Trans-European Network,
TEN) projektide finanseerimisele. Et transeuroopa võrgustiku idee on koguni
Maastrichti leppes mainimist leidnud, eraldas investitsioonipank TEN-i raames
möödunud aastal 7,2 miljardit eküüd laenudeks infrastruktuuri (peamiselt
transpordi-) projektidele.
Kuigi üheks Euroopa Investitsioonipanga
eesmärgiks
on ELi eri piirkondade arengutasemete
võrdsustamine majandusliku kasvu stimuleerimise läbi vaesemates
liikmesriikides, toetatakse projekte eranditult kõigis liikmesriikides. 1994.
aastal olid suurimateks laenusaajateks üle 3 miljardi eküüga Hispaania ja Itaalia,
kellele järgnesid mõneti üllatuslikult Prantsusmaa (2,5 miljardit),
Suurbritannia (2,5 miljardit) ning Saksamaa (2,4 miljardit). Eelmisel, 1994.
rahandusaastal investeeriti Euroopa Liidu 12-s liikmesriigis 17,3 miljardit
eküüd. Kolm tänaseks juba liitunud riiki - Austria, Rootsi ja Soome - said
samal aastal transpordi, energeetika ning telekommunikatsiooni projektidele
kokku 165 miljonit eküüd laene.
Tollane kindel ELi liikmekandidaat Norra
sai 1994. aastal oma energeetikaprojektidele laene rohkemgi kui ükski kolmest
tulevasest liikmest eraldi - 100 miljonit eküüd. Ajal, mil oldi veel kindlad
nii Austria kui Skandinaaviamaade peatses liitumises Euroopa Liiduga, otsustati
nelja riigi projektidesse kahe aasta jooksul investeerida kokku kuni miljard
eküüd. Pärast Norra rahvahääletust selgus, et osa lubatud eraldustest läheb
väljaspoole ELi piire.
Juba üle 25 aasta on Euroopa
Investitsioonipank raha laenanud ka projektidele väljaspoole ELi liikmesriike.
Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika arengumaade kõrval on järjest olulisemat
positsiooni EIB silmis võitmas
Ida-Euroopa.
1990. aastal nii Poolas ku Ungaris kolme
projektiga alustanud EIB on tänaseks oma kohalolekut Ida-Euroopas märgatavalt
suurendanud. 1994. aastal anti projektidele kümnes Ida-Euroopa riigis laene
kokku 957 miljoni eküü ulatuses. Kogu 12-liikmelisest Euroopa Liidust
väljaspoole läinud laenudest moodustas see märkimisväärse osa - 36%. Võrdluseks
võib tuua, et EIB-st hoopis paremini tuntud Maailmapank laenas 1994.
rahandusaastal Ida-Euroopa riikide valitsustele vaid veidi enam: 1,1 miljardit
eküüd. 1990. aastast alates on EIB Ida-Euroopale andnud laene kogusummas 2,7
miljardit eküüd.
Prioriteetseteks valdkondadeks
Ida-Euroopas on Euroopa Investitsioonipangale transport, telekommunikatsioonid,
energeetika ja tööstus. Laene on antud ka riiklikele investitsioonipankadele,
et need saaksid raha edasi laenates toetada (eelkõige väike-) ettevõtluse
arengut riigis. Sageli on EIB projektide kaasfinantseerijateks teised
arengupangad nagu Maailmapank ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank
(EBRD), aga ka näiteks Euroopa Liidu PHARE programm. Juhul, kui laenu taotleb
valitsus, eeldatakse, et ka riigi osa projekti rahastamisel oleks tuntav.
Süüdistused väheses avatuses
Euroopa Investitsioonipanga
kritiseerijatele ei meeldi panga juures paljud asjad. Tihti on EIB-d
süüdistatud tema väheses avatuses väljast tulevale mõjule. Nii Maailmapank kui
tema noorem vend EBRD on muutumas järjest avatumaks konstruktiivsele dialoogile
pangaväliste ekspertide ja kodanike ühendustega (valitsusväliste
organisatsioonidega). On selge, et selline dialoog tuleb arengupankade
projektide ja poliitikate kvaliteedile ainult kasuks. Euroopa
Investitsioonipank hoiab aga siiani kõikvõimalikku projekte puudutavat infot
võimalikult kitsa ringi spetsialistide seas.
Samas investeeritakse ju osaliselt (ELi)
maksumaksjate raha ning oleks loomulik, kui asjahuvilistel kodanikel oleks
suurem juurdepääs projekte puudutavale infole. Samas ei saa märkimata jätta, et
paljude sõltumatute ekspertide hinnangul on EIB spetsialistide tase tunduvalt
parem ja ühtlasem, kui näiteks Maailmapanga või EBRD töötajatel.