Ülevaade Maailmapanga ajaloost 01.12.1995
Maailmapangast lühiülevaadet andev artikkel pole juhuslikult sattunud käesoleva väljaande esimesse numbrisse. Ka Eestis leiab Maailmapanga nimi üha sagedamini nimetamist, kuid sellegipoolest on üldsuse informeerituse tase nimetatud institutsioonist ilmselt suhteliselt madal. Järgnevalt üritatakse ühe kõrvaltvaataja nägemuse järgi anda suhteliselt lihtsas keeles põgus ülevaade Maailmapanga senisest ajaloost.
Maailmapanga loomisest rääkides oleks otstarbekas
hoida silme ees 1944ndaks aastaks maailmas kujunenud üldist olukorda. Oli
selge, et Teine maailmasõda on peatselt lõppemas ning üksmeelele oldi jõudmas
seisukohas, et sarnase kaose ärahoidmiseks tulevikus, nagu ka käimasoleva sõja
tagajärgede likvideerimine, eeldab senisest aktiivsemat rahvusvahelist koostööd
kõige erinevamates valdkondades.
Elavalt käis ettevalmistus Rahvasteliidu järglase,
ÜRO, loomiseks (ÜRO asutamiseni jõuti 1945. aasta sügisel). Vähemalt niisama
aktiivselt arendati ka kaoses olnud majanduse turgutamise stsenaariume
oodatavaks rahuajaks.
Bretton Woods
1.-22. juulini 1944 peeti 44 riigi osavõtul USAs
New Hampshire’ osariigi väikelinnas Bretton Woodsis valitsustevaheline
rahandusalane konverents, mille käigus jõuti kokkuleppele kolme organisatsiooni
- Maailmapanga, Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) ja Rahvusvahelise
Kaubandusorganisatsiooni (ITO) loomises. Et kaubandusorganisatsioon kohe hääbus
ja IMFist tuleb juttu edaspidi, keskendutakse järgnevalt Maailmapanga
vaatlemisele. Nagu pandi kirja Maailmapanga asutamislepingusse (Articles of Agreement), on panga
eesmärgiks kaasa aidata liikmesriikides toimuvale ülesehitusele ja arengule
sinna investeeringute suunamise läbi.
Tollase Maailmapanga (International Bank for Reconstruction and Development, IBRD — mitte
segi ajada Euroopa panga EBRDga — P.M.) esmase ülesandena nähti pikaajaliste
laenude võimaldamist sõjas kannatanud Euroopa riikide majanduse
jaluleaitamiseks. Ent uue organisatsiooni käimalükkamine võttis
valitsustevaheliste eriarvamuste tõttu nii palju aega, et USA poolt 1947.
aastal Euroopa abistamiseks välja pakutud Marshalli plaan sai reaalsuseks enne.
Marshalli plaani raames leidis sõjajärgses Lääne-Euroopas rakenduse üle 13
miljardi dollari, Maailmapank laenas majanduse taastamiseks Euroopas välja 3
miljardit dollarit.
Suund arengumaadesse
Nagu üks Maailmapanga ristiisasid lord Maynard
Keynes juba Bretton Woodsis ennustas, pööras Maailmapank 1950ndatel pilgu
Euroopalt hoopis iseseisvuvate arengumaade poole. Otsesest koloniaalvõimust
vabanenud noored riigid Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas sattusid
rahalistes raskustes olles uue isanda, Maailmapanga, huviorbiiti.
Kuni 1970ndateni toetus Maailmapank arengumaadele
laene andes oma 1947/48 aasta aastaaruandes (Annual Report) toodud praktilisele arengufilosoofiale. Nimetatud
aruandes väljendati muret ühelt poolt vaeste riikide ning teiselt poolt
Põhja-Ameerika ja Euroopa riikide arengutaseme ja elustandardi suure erinevuse
üle. Pank otsustas hakata probleemi lahendama laenudega arengumaade
infrastruktuuriprojektidele (transport, elektrijaamad, kommunikatsioonid) ja
põllumajandusele (monokultuurid) lootuses, et see saab edasise majanduskasvu
katalüsaatoriks. Oodatud arenguhüpet aga ei järgnenud — kui 1948. aastal oli
maailma vaeseima ja rikkaima riigi ühe elaniku kohta arvutatava rahvusliku
koguprodukti suuruse (per capita GNP)
suhe 1:13, siis 1990ndateks on see suhe kasvanud 1:60le.
Eriti Maailmapanga algusaegadele viidates on
sõltumatud eksperdid ette heitnud kohalike huvide ignoreerimist — tegeletud on
pigem projektidega, mida peakorteris Washingtonis mugavam on olnud ette
valmistada — teedeehituse ja niisutusprojektide ettevalmistamine on sarnane nii
arengu- kui tööstusriikide puhul. Kuna Maailmapanga algatatud projektid
arengumaadele piisavalt palju sisse ei toonud, võtsid need kasvõi eelmiste
lenude intresside tasumiseks üha uusi laene. Juba aastal 1961 jõuti olukorrani,
kus arengumaad maksid Maailmapangale tagasi rohkem, kui see neile välja laenas.
Maailmapanga kasv
Kui oma tegevuse kahel esimesel aastakümnel oli
Maailmapanga kasv ja areng veel dünaamiline, siis Vietnami sõja-aegse USA
kaitseministri Robert McNamara saamine panga presidendiks 1968. aastal tähistas
Maailmapanga haarde tunduvat laienemist. Just McNamarat loetakse meheks, kes
tegi tollasest arenguagentuurist tänase kõikjale ulatuva Maailmapanga. McNamara
13 tööaastat Maailmapangas nägid aasta jooksul antavate laenude kogusumma kasvu
953 miljonilt 12,4 miljardi dollarini (reaalhindades oli kasv kuuekordne) ning
panga töötajaskonna arvukuse neljakordset kasvu.
Ka McNamara aastatel oli kuni 2/3 projektidest
seotud infrastruktuuri väljaarendamisega (suured tammid, maanteed), kuid
kiiresti kasvas nn. uut tüüpi arenguprojektide osa. Maapiirkondade ning põllumajandusliku
tootmise arendamisega oli 1981. aastal seotud 31% kõigist projektidest. Paraku
polnud needki väga edukad. 1970ndate põllumajandusprojektidele tagasi vaadates
tunnistas 1989. aastal juba ka Maailmapank ise McNamara-aastate “uue stiili”
põllumajandusprojektidest 45% ebarahuldavateks. Valitsusvälised
organisatsioonid suhtusid toimunusse muidugi veelgi kriitilisemalt.
1980ndatel aastatel sai Maailmapanga lemmikteemaks
strukturaalne ümberkorraldamine (Structural
Adjustment). Ümberstruktureerimisprojektid hõlmasid varsti veerandi
Maailmapanga projektide mahust. Tegu oli enneolematult suurte laenudega
(tüüpiliselt 100-500 miljonit dollarit), millega kaasnesid väga karmid
ettekirjutused valitsustele. Reaalsuses ei kulgenud riigielu
ümberstruktureerimine alati nii, nagu majandusteooriad ette nägid. Kõige
paremini on Maailmapanga ja IMFi ümberstruktureerimispoliitika heauskse
järgimise tulemused näha Mehhikos, mis 1994. aasta detsembris sisuliselt
pankrotini jõudis.
1990ndad aastad
1990ndatel on Maailmapank järjest jõulisemalt
rõhutamas erasektori kaasamise vajadust. Maailmapanga gruppi (World Bank Group) kuuluv Rahvusvaheline
Finantskorporatsioon (International
Finance Corporation, IFC) loodi erasektorile laenude andmiseks juba aastal
1956. 1988. aastal loodi Maailmapanga grupi seni noorim institutsioon, MIGA (Multilateral Investment Guarantee Agency),
mis jagab laenude asemel garantiisid arenenud riikide erafirmadele
investeerimisel arengumaadesse.
Just IFC ja MIGA osa Maailmapanga grupi
laenuportfellis on viimastel aastatel märgatavalt suurenenud. Kui ka nende
otsene (rahaline) panus pole olnud väga suur, siis tuleb arvestada seda, et IFC
ja MIGA ülesandeks on eelkõige erasektori julgustamine täiendavaks
investeeringuks. Nii lisandub igale Maailmapanga poolt projekti pandud
dollarile reeglina vähemalt 5 dollarit erakapitali.
1995. aasta 1. juulil, vaevalt kuu pärast eelmise presidendi Lewis Prestoni surma sai Maailmapanga presidendiks (ametipost, millel on alati ameeriklane) James Wolfensohn. Oma esimese poole tööaasta jooksul on Wolfensohn palju rääkinud vajadusest Maailmapanka reformida. Oma sõnade elluviimiseks on tal aega 5 aastat.
Maailmapanga presidendid
| Eugene Meyers | 1946 |
| John J. McCloy | 1947-1949 |
| Eugene Black | 1949-1962 |
| George Woods | 1962-1968 |
| Robert McNamara | 1968-1981 |
| Alden W. Clausen | 1981-1986 |
| Barber Conable | 1986-1991 |
| Lewis T. Preston | 1991-1995 |
| James D. Wolfensohn | 1995- |