Riikide arengutaseme indikaatorid peaksid sisaldama ka keskkonnategureid 14.05.1996
Majandusteadlased ja statistikud on läbi viimase sajandi püüdnud võrrelda erinevate riikide tootlikkuse tasemeid ja sissetulekuid. Levinuimaks riigi majandusliku aktiivsuse indikaatoriks on rahvuslik kogutoodang (GNP), mille arvutamiseks summeeritakse näiteks aasta jooksul elanike, ettevõtete ja riigi (valitsuse) tehtud kulutused kaupadele ja teenustele ning riigi puhaseksport.
Tavaliselt USA dollarites arvutatava kogutoodangu jagamisel riigi rahvaarvuga saadakse vastav näitaja ühe elaniku kohta (per capita GNP). Sarnase metoodika järgi arvutatud elaniku kohta tuleva kogutoodangu suuruse järgi saab mõneti võrrelda riikide arengutaset. Mõnede arenenumate riikide rahvuslik kogutoodang on üle 30 000 dollari elaniku kohta aastas, samas on arengumaid, kus vastav näitaja on alla 200 dollari.
Arenenud tööstusriikide ja kolmanda maailma rahvuslike kogutoodangute võrdlemisel tekib ka sama metoodika kasutamise puhul mitmeid raskusi. Näiteks on arengumaades märkimisväärne turuvälise sektori (varimajanduse) ja bartertehingute osa, mis ei leia kajastamist majandusstatistikas. Tradistiooniliste võrdlusmeetodite kritiseerijatele ei meeldi, et GNP ei kaasa turuvälist "ühiskondlikku" tegevust, kus ei liigutata raha. Nii ei leia piisavat väärtustamist näiteks naise roll laste kasvtamisel, kuna GNP arvutamise seisukohalt ei loo kodus viibiv ema materiaalseid väärtusi, sest ei käi tööl.
Üksikisiku heaolu taseme paremaks illustreerimiseks arvutab ÜRO Arenguprogramm (UNDP) alternatiivset inimarengu indeksit (HDI), mis lisab traditsiooniliselt leitavale GNPle ka inimese oodatava eluea pikkuse sündides ja inimese haridustaseme.
Traditsioonilise rahvusliku kogutoodangu arvutamisest jääb suuresti välja ka majandusliku tegevuse põhjustatav kahju keskkonnale. Müüdava mööbli hind sisaldab endas küll puidu ja selle ülestöötamise hinna, kuid mitte enamat. Kasvaval troopilisel metsal on aga näiteks oma (lisa)väärtus seal elavate hõimude elupaigana, globaalsele aineringele jne. Majandusteadlased ongi üha enam ametis looduskeskkonna komponentidele "õiglasema" hinna arvutamisega. Selliste lisaväärtuste antud näites puidu hinnale tõstaks märgatavalt toorme ja edasi ka lõpp-produkti hinda, mis ei tarvitse olla hetkel veel poliitiliselt vastuvõetav.
Üheks esimeseks arenguindikaatoriks, mis kaasas ka keskkonnakahjustused, oli ameeriklaste Herman Daly ja John Cobb’i 1990. aastal raamatus "For the Common Good" pakutud säästliku majandusliku heaolu indeks (ISEW). Seal on traditsioonilistele majandusnäitajatele lisatud ühiskondlikus sektoris tehtav töö (näiteks mittetasustatavad majapidamistööd), aga ka õhu ja vee reostatus ning suur müratase heaolu vähendavate teguritena. Indeksi arvitamisel arvestati negatiivsena ka suurenevat urbaniseerumist, põllumaade pindala vähenemist, autoavariide arvu ning kulutusi reklaamile. Nagu USA kohta tehtud arvutused näitasid, pole ühe elaniku kohta arvutatud ISEW tase (heaolu) 1970ndate lõpust enam kasvanud; samas on USA per capita GNP pidevalt suurenenud.
Lisaks üksikutele teadlastele on uutel alustel arvutatavateriikide arenguindikaatorite loomise vastu huvi näidanud ka autoriteetsed organisatsioonid nagu Maailmapank. Keskkonna reostamise ning ohtra ressursikasutuse kulude arvesse võtmine võib igikestva progressi ja heaolu kasvu müüti tugevasti kõigutama hakata.