Peep Mardiste

Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering nelja aastakümne tagant 13.03.1998

Tartu Riikliku Ülikooli (TRÜ) ja Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA) loodusehuviliste üliõpilaste; maakorraldaja Leonhard Jaansoni (1929-1963), geograafide Mart Vabari ja Jaan Remmeli ning zootehniku Kalev Pildi ning tookordse Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni ning Zooloogia ja Botaanika Instituudi teadussekretäri Jaan Eilarti eeltöö järel kokku tulnud rohkem kui poolsada üliõpilast asutasid 13. märtsil 1958. a. uue organisatsiooni - Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi. Hiljem on selgunud (esmalt London 1964), et tartlaste ring oli üldse esimene üliõpilaste looduskaitseühendus maailmas. Ringi populaarsus kasvas kiiresti. Mõne aasta pärast ühendas ta juba paarisadat Tartu mõlema kõrgkooli väga erinevate erialade üliõpilast. Kõige agaramad kaasalööjad olid geograafid, bioloogid ja metsamehed. Peagi tuli enne ringi sümboli - luuderohulehega täisliikme märgi saamist läbi teha kandidaadiaeg.

Tundub, et looduskaitsering pidi tekkima just sel ajal, mitte mõni aasta varem ega ka hiljem. See oli loodusesse suhtumise ümberhindamise aeg. Hakati arvestama 1955. a. asutatud Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni ettepanekuid, mida 1957. a. kroonis NSV Liidu esimese vabariikliku looduskaitseseaduse vastuvõtmine ja selle järel esimeste looduskaitselade moodustamine Eestis. 1958. a. kevadsemestril hakati TRÜ geograafia- ja bioloogiaüliõpilastele ning 1957. a. sügisel EPA üliõpilastele õpetama looduskaitset (kõigil puhkudel lektor J. Eilart). 1958. a. algust märgib ka loodusteadusliku kirjanduse elavnev väljaandmine. Üksteise järel ilmuvad looduskaitsekomisjoni koostatud album  “Eesti kaunis loodus”, Eesti Geograafia Seltsi esimene aastaraamat ja 13. märtsil ajakirja “Eesti Loodus” esimene number. Samal aastal aktiviseerus ka kodu-uurimisliikumine - Teaduste Akadeemia juurde loodi vastav komisjon. Selleaegsed tudengid olid koolis käinud siis, kui bioloogias peeti ainuõigeiks T. Lõssenko väärteooriaid, samal ajal aga geneetika ja küberneetika olid kuulutatud kodanlikeks ebateadusteks, mida ei olnud vaja tunda. Sõna “looduskaitse” kõlas haruharva. Plaanimajanduse tingimustes peeti mõttetuks üldse mingit loodushoidu, sest kõike tehti ju nagunii ühiskonna huvides. Looduselt ei tulnud ju oodata armuande, vaid tuli sealt võtta, mis võimalik. Üliõpilasi vaimselt rahuldava ja kodumaad väärtustava eneseharimise võimalusi oli sel ajal vähe. Nüüd hakkas seda pakkuma looduskaitsering.

Ringi tegevus oli mitmekülgne. Et algusaegade esmaülesandeks oli endi ja kaasüliõpilaste loodus(kaitse)alane harimine, siis selle kõige lihtsamaks teeks olid ettekandekoosolekud ning õppekäigud ja ekskursioonid. Aastas toimus 20-40 erinevat üritust. Lisaks ringi liikmete erialastele uurimustele ja ülevaadetele kuulati loodusteadlaste ja looduskaitsetegelaste ettekandeid. Palju rahvast tõid kokku kohtumised Voldemar Panso, Friedebert Tuglase, Erni Krusteni, August Sanga, Veljo Tormise, Ott Kangilaski, Kaljo Põllu ja paljude teiste kultuuriinimestega ning loodusteadlastega (Johannes Piiper, Endel Varep, Viktor Masing, Debora Vaarandi, Villem Voore). Loodusretkede korraldamisel oli väsimatu ringi juhendaja TRÜ kodu-uurimise ja looduskaitse kabineti juhataja J. Eilart. Tänu tema mitmekülgsetele teadmistele ja huvidele lõi neis kohe algusest peale välja temale alati hingelähedane olnud kodu-uurimuslik suund, kodukoha tundmise tähtsustamine. Nii käidi K.E. Söödi, J. Hurda, Fr. Tuglase, G. Suitsu jt. seotud kohtades. Looduse ja kultuuriloo tundmaõppimine seostati tihti praktilise tegevusega, mille näiteks võib tuua Aruküla koobaste korrastamise ja külastamiseks avamise, Väikese Illimari pargi rajamise Ahjal, Anna Haava sünnikoha hooldamise Palal, loodusteadlaste ja kultuuritegelaste kalmude hoolduse Raadil. Matkarajad viisid luuderohulehe märgi kandjaid Tartu mailt ka kaugemale - Vooremaale, Muraka rabasse, Neeruti mägedesse, Agusalu soostikku, Nigula looduskaitsealale, Pühajärve äärde jm. Läbi aastakümnete tänapäevani välja on traditsiooniliseks jäänud sügisene avamatk Taevaskoja-Valgemetsa radadel. Kevadise lõpulõkke tegemiseks minnakse ikka jälle Kastre-Peravalla metsadesse. Mõnikord oli lõkkekoht Leegu järve ääres, kuhu kulus 50 kilomeetrit edasi-tagasi jalgsirännakut. Vaevalt on Eestis paika, kuhu looduskaitseringi liikmed oma jälgi jätnud ei ole.

Ringi tegevuse algaegadel oli tähtsal kohal looduskaitsepropaganda väljaspool kõrgkoole. Selleks andis hea võimaluse maikuu teise pühapäeva üle-eestiliseks looduskaitsepäevaks kuulutamine. Esimese looduskaitsepäeva - 11. mai 1958. a. puhuks koostas ringi juhendaja J. Eilart põhjaliku programmi ja juhendi. Juba 1960. a. viisid ringi liikmed looduskaitsepäeva läbi 40s eri kohas, peamiselt koolides. Vajadus selliste ürituste korraldajate järel oli suur, sest sügavamate looduskaitsealaste teadmistega inimesi oli vähe ja riiklikud looduskaitseasutused alles hakkasid kujunema.

Märkimisväärne oli ringi osa looduskaitsespetsialistide ettevalmistamisel. 1958. a. hakati koolitama ühiskondlikke looduskaitse instruktoreid. Esimesel tegevusaastal peeti neile 30 õppust, millele järgnes eksam komisjoni (esimees geograafia kateedri juhataja dots. Endel Varep) ees. Järgnevail aastail, kui oli juba ilmunud rohkem kirjandust, valmistuti kvalifikatsioonieksamiks valdavalt iseseisvalt. 1961/62. tegevusaastal sooritas eksami 32 ringi liiget. Eelkõige looduskaitse instruktorite silmaringi laiendamiseks hakati korraldama pikemaid õppeekskursioone väljapoole Eestit. 1967. aastast alates toimusid need koos Eesti Looduskaitse Seltsiga. Kaugekskursioonid viisid arvukalt ringi liikmeid Lätti-Leetu (1964, 1976, 1977), Kurski steppidesse (1965), Uuralitesse (1966), Belovežje ürgmetsa (1967), Kesk-Venemaa (Oka terrasside, Voroneži, Keskmustmulla) looduskaitsealadele (1969, 1981), Karjalasse (1974), Krimmi, Karpaatidesse, Koola poolsaarele (1975, 1978), Berežina looduskaitsealale (1976) jm.

Aastatega ringi tegevus laienes. Suur töö tehti umbes 400 pargi inventeerimisel ja plaanide koostamisel, haruldaste kaitstavate taimede kasvukohtade kaardistamisel, Lahemaa Rahvuspargi loomist ettevalmistavatel uuringutel, rekreatiivselt perspektiivsete või ajalooliselt väärtuslike taluelamute maastikuseoste kirjapanekul ja ulukite loendamisel. Looduskaitsering oli looduse õpperadade idee esitajaid ning esimeste radade planeerijaid ja väljaehitajaid Eestis. Neist osa jäi küll TRÜ geograafia ja EPA metsamajanduse eriala üliõpilaste diplomitööde näol ainult projektideks. Ringi liikmed osalesid juhtivalt 1970ndate teisel poolel peetud TRÜ looduskaitsepäevade korraldamisel. 1976. a. looduskaitsepäeva eel ilmus ülikooli ajalehes kaheleheküljeline Urmas Petersoni ja Arvo Iitali koostatud Vapramäe - Voika - Tõravere looduse õpperaja kirjeldus. Aasta hiljem valmis Alatskivi õpperada. Meie üliõpilased planeerisid ka õpperadu Tadžikistanis Tigrovaja Balka looduskaitsealal (L. Taklaja) ja Komi kavandatavas rahvuspargis (K. Tenno, R. Vasemägi). Uutes suundadest Eesti looduskaitses, kus olulist osa kandsid üliõpilased, oli maastikuhooldus.

Jüri Jagomäe ettevõtmisel korraldati kaks kompleksekspeditsiooni - 1965. a. Alutaguse ökosüsteemide antropogeensete muutuste jälgimiseks ja 1966. a. Lääne-Saaremaa metsade ökotoonse ja rekreatiivse tähtsuse hindamiseks. Esimese tulemustest avaldati kokku 8 artiklit “Eesti Looduse” Alutaguse erinumbris (1966, nr. 2). Aktiivselt osaleti Lahemaa Rahvuspargi loomisele eelnenud välitöödes, millede materjalide põhjal valmis kuus mitme eriala diplomitööd TRÜs ja EPAs. Üldse paljud ringi liikmed tegid oma kursuse- ja diplomitöid looduskaitse teemadel. Näiteks, ainuüksi J. Eilarti juhendamisel koostas üle 40 geograafiaüliõpilase oma diplomitöö looduskaitse alalt, peamiselt maastikuhoolduse küsimustes ja kaitsealadest.

Annetustest kogunes ringi raamatukogu, millele lisandus aastate jooksul paljuköiteline ringi fotokroonika. Omamoodi ajaloolise väärtusega on ka ringi nn. aidaraamatud, kuhu kanti iga toimunud üritus koos kõigi seal osalenute nimedega.

Üliõpilaste looduskaitsering on valgustanud oma tegevust usinalt ka ajakirjanduses. TRÜ ja EPA ajalehes ning Tartu “Edasis” ilmus iga tõsisema ettevõtmise puhul eel- või järelinfo. Vahetevahel, ja mitte ainult ringi juubelite puhul, on ajalehtedes välja antud erilehekülgi, näiteks “Tartu Riiklikus Ülikoolis” 17.03.1961, 19.09.1980, 29.04.1983, “Edasis” 10.03.1983.

Vastastikku rikastavad olid sidemed teiste kõrgkoolide üliõpilastest looduskaitsjatega. Tihedam koostöö oli Moskva, Leningradi, Riia ja Vilniuse tudengitega.

Ringi aastapäevi on tähistatud vilistlaste osavõtul. Ümmargustel tähtpäevadel on peetud teaduskonverentse ja välja antud ringi liikmete uurimustest “Looduskaitsealaseid töid” (1963, 1968, 1973, 1978 ja 1983). Neist neljas kogumik oli ette nähtud meie üliõpilaste looduskaitsealase tegevuse tutvustamiseks väljaspool Eestit. Ringi hea sõbra, hiljutise Tallinna Kunstiülikooli professori Kaljo Põllu tehtud päevakohase eksliibrisega kaunistatud kogumik ilmus vene ja inglise keeles. Paljud ringi liikmed on pärast kõrgkooli lõpetamist jätkuvalt osalenud ringi üritustes kas ettekannete pidamisega, ekskursioonide juhendamisega või olenevalt oma töökohast muul viisil üliõpilaste ettevõtmisi toetades. Näiteks, Kalev Pild on järjepidevalt viinud kevadeti tudengeid Raadi kalmistutele linnulaulu kuulama, Ain Vellakuga on käidud Piusa koobastes jne.

1980ndate aastate keskpaigast on tegevus mõneti muutunud. Ringi peamiseks ülesandeks on aga endiselt jäänud erinevate teaduskondade üliõpilastele keskkonnakaitselise hariduse andmine ja võimaluste loomine aktiivseks tegevuseks keskkonnakaitse vallas. Jätkatud on loengute korraldamist, osaletud on looduse õpperadade taastamisel (viimastel aastatel Järvseljal, Vapramäel, Perajärvel, Viru rabas). Eestimaa paremaks tundmiseks on tehtud väljasõite (1995. aastal toimusid mitmepäevased retked näiteks Setumaale ja Paldiskisse, 1996. aastal käidi Kihnus, 1997. aastal Ruhnus). Alates 1996. aasta kevadest on looduskaitsering kaasa löönud Tartu Ülikooli kevad- ja sügispäevade korraldamises, pakkudes tudengitele välja mitmeid loodusega seotud üritusi.

Viimastel aastatel on jätkunud looduskaitseringi suhtlemine piiritaguste valitsusväliste keskkonnakaitseorganisatsioonidega. 1991. aastal aidati koostöös Eesti Rohelise Liikumisega ette valmistada rahvusvahelist noorte metsakaitsjate laagrit Alutagusel. Osaletud on paljudel rahvusvahelistel keskkonnakaitseteemalistel seminaridel. Võõrustatud on noorte keskkonnakaitsjate gruppe Soomest, Rootsist ja Hollandist. 1995. aastal jõudis meie esindus oma viimaste aastate kaugeimale retkele Islandisse, kus tehti ka videofilm. 1995. aastal käivitus looduskaitseringi pankade projekt, mille eesmärgiks on kaasata avalikkust rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide loodust mõjutavate projektide ettevalmistamisprotsessi. Osaletakse looduse õpperadade rajamisel.

Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi osa Eesti looduskaitseliikumises on olnud märkimisväärne. Paljud ringis aktiivselt osalenud on jätkanud siin kujunenud tõekspidamiste elluviimist kutsetööl looduskaitsealadel ja looduskaitseasutustes (enamik iseseisva Eesti keskkonnaministreid on ringi vilistlased), ning uurimis- ja õppeasutustes. Ringis oma teadmisi laiendanuist said paljud 1966. a. Eesti Looduskaitse Seltsi asutajaiks ja selle osakondade juhtideks.

 

Looduskaitseringi senised esimehed (presidendid)

1958-59	Leonhard Jaanson	maakorraldus
1959-60	Jaan Remmel	geograafia
1960-61	Toomas Frey	metsandus
1961-62	Ann Marvet	bioloogia
1962-64	Mari Reitalu	bioloogia
1964-66	Jüri Jagomägi	metsandus
1966-67	Eevi Reissar (Viirsalu)	keemia
1967-68	Tõnis Täär	metsandus
1968-69	Helgi Aas (Vaga)	keemia
1969-71	Tiit Leito	metsandus
1971-73	Epp Talisoo (Kõiva)	bioloogia
1973-74	Lenne Taklaja (Kaivo)	geograafia
1974-75	Juhan Voist	geograafia
1975-77	Ülo Mander	geograafia
1977-79	Urmas Peterson	geograafia
1979-80	Aldo Vaan	bioloogia
1980-81	Marica Miggur (Paju)	bioloogia
1981-83	Andres Tõnisson	geograafia
1983-85	Ain Vellak	geograafia
1985-86	Maire Toode	geograafia
1986-87	Indrek Säre	farmaatsia
1987-91	Rein Ahas	geograafia
1991-92	Teet Jagomägi	matemaatika
1992-93	Heikki Kalle	keemia
1993-96	Peep Mardiste	geograafia
1996-98	Taavi Pae	geograafia

 

Kasutatud kirjandus

Eilart, J., 1963. Viis aastat Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi. - Looduskaitsealaseid töid. I, lk. 100-110.

Eilart, J., 1968. Kümnendat tegevusaastat lõpetades. - Looduskaitsealaseid töid. II, lk.3-7.

Eilart, J., 1973. Viimased viis viieteistkümnest. - Looduskaitsealaseid töid. III, lk.3-6.

Eilart, J., 1976. Inimene, ökosüsteem ja kultuur. Tallinn, 164 lk.

Eilart, J., 1978. First Student Nature Conservation Society. - Papers on Nature Conservation. IV, pp. 51-52.

Eilart, J., 1981. Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering kodu-uurimise koondisena. - Kodu-uurimise Teateid. 12. Tallinn, lk.120-130.

Eilart, J., 1983. Sajandi veerand. - Looduskaitsealaseid töid. V, lk. 3-3-6.

Eilart, J. (koostaja), 1986. Looduse õpperajad. Tallinn, 280 lk.

Jagomägi, J., 1966. Üliõpilaste ekspeditsioon Alutagusele. - Eesti Loodus, nr. 2, lk.127-129.

Mander, Ü., Hallemaa, H., 1976. Üliõpilaste looduskaitsetegevus NSV Liidus. - Eesti Loodus, nr. 9, lk. 778-779.

Mardiste, P., 1993. Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering 35. - Universitas Tartuensis, nr.10, 26.03.

Mardiste, P. (toim.), 1995-1998. Rahvusvahelised finantsinstitutsioonid, Ida-Euroopa ja keskkond. Looduskaitseringi uudiskiri.

Remmel, J., 1960. Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering - looduse kaitsjate sepikoda. - Eesti Loodus, nr. 6, lk. 347-350.

Roose, A., 1990. Geograafiaosakonna diplomitööd 1950-1990. Tartu, 98 lk.

Tartu Ülikool, Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering, 1993. Jaan Eilarti töid 1948-1993. Tartu, 88 lk.