Taustaks
Kuidas klassifitseerida sellist tegevust nagu keskkonna kaitsmine?
Inimkonna arvukus on kasvamas ja hetkehuvidest lähtuvalt kõlaks loogiliselt, et
kogu jõupingutused tuleks suunata inimkonna vajaduste rahuldamisele. Mis
tähendaks, et inimkonna ellujäämisele ja arengule suunatud majanduslikule
tegutsemisele oleks ebasünnis piiranguid seada.
Käesoleva sajandi lõpul üha laienevat mõju nautiva vabaturumajanduse
idee kohaselt suudab kõige efektiivsemalt majandada erasektor ja avalik sektor
(riik) peaks erasektori majandustegevusse omapoolsete piirangutega võimalikult
vähe sekkuma. Keskkonnakaitse on (enamasti) avaliku sektori poolt seatud üks
paljudest piirangutest erasektori (või üksikisikute) vabale tegutsemisele.
Keskkonna säästmine on kallis ettevõtmine. Sedavõrd kallis, et avalik sektor on
jätnud keskkonnakaitse rahastamise suuresti erasektori kanda.
Kuidas
rahastatakse keskkonnakaitset Eestis?
Eesti riigieelarve maht on hetkel suurusjärgus 15 miljardit krooni.
Aastas kulutatakse Eestis erinevate osapoolte poolt keskkonnakaitsele kokku
umbes 1,5 miljardit krooni, mis on kahtlematult suur summa.
Süüvimata esialgu erinevate osapoolte panusesse keskkonnakaitsesse
investeerimisel, on näha, et taasiseseisvumisele järgnevalt on
keskkonnakaitselised kulutused Eestis igal aastal kasvanud (vt. tabel 1). Eesti
enda ja välisriikide tehtud kulutuste võrreldavuse huvides tuuakse kõik summad
järgnevalt USA dollarites.
Tabel 1.
Keskkonnakaitselised kulutused Eestis aastatel 1992-1996 (miljonit USA
dollarit)
Aasta |
1992 |
1993 |
1994 |
1995 |
1996 |
Keskkonnakaitselised kulutused |
31,1 |
32,6 |
68,1 |
78,2 |
122,8 |
Olulisemad keskkonnakaitsesse investeerijaid on Eestis
1) Riik
2) Kohalikud omavalitsused
3) Keskkonnafond
4) Ettevõtted
5) Välisriigid ja -organisatsioonid
Nagu näha, finantseeritakse riigi poolt (Riigieelarvest) vaid osa kogu
keskkonnakaitselistest kulutustest. Seejuures on aga oluline, et kogu
keskkonnakaitseliste kulutuste kasvu kõrval on ka riik suutnud eraldisi
keskkonnakaitsele aasta-aastalt suurendada. Kui 1992. aastal eraldas Eesti riik
keskkonnakaitsele 1,2 miljonit dollarit, siis 1996. aastal juba 24,1 miljonit
dollarit. Veelgi suurem on olnud kohalike omavalitsuste keskkonnakulutuste
kasv: 0,04 miljonilt dollarilt 1992. aastal 10,7 miljoni dollarini 1996.
aastal.
Riigi- ja kohalike eelarvete kõrval on oluliseks keskkonnaprojektide
rahastajaks ka Eesti keskkonnafond. Keskkonnafond saab oma laekumised keskkonda
saastavatelt või loodusvarasid tarbivatelt ettevõtetelt. Suurema osa
laekumistest keskkonnafondi moodustavad saastekahju hüvitised, loodusvara
kasutusõiguse tasud ja erastamisest laekuvad vahendid. Keskkonnafondist saavad
oma keskkonnakaitselisteks ettevõtmiseks raha taotleda nii kohalikud omavalitsused
kui valitsusvälised organisatsioonid. 1996. aastal eraldas keskkonnafondi
mitmesugusteks projektideks kokku 6,7 miljonit dollarit, millega kaeti ligi 3%
Eestis tehtud keskkonnakaitselistest kulutustest.
Eesti ettevõtete keskkonnakaitselised investeeringud on viimastel
aastatel kasvanud kõige kiiremini: 34,3 miljonilt dollarilt 1995. aastal 67,5
miljoni dollarini 1996. aastal.
Välisabi
ja -laenud keskkonnakaitsele
Lisaks erinevatele kohalikele osapooltele (riik, omavalitsused,
keskkonnafond, ettevõtted) on keskkonnakaitse rahastamisel Eestis oluline roll
ka välisriikidel ja -organisatsioonidel. Välisosalus Eestis teostuvatele
keskkonnaprojektidele väljendub kas laenudes või tagastamatus abis.
Otse keskkonnakaitseks on Eesti seni võtnud kolm välislaenu.
Maailmapangalt on võetud 2 miljoni dollari suurune laen Haapsalu ja Matsalu
lahe keskkonnaprojekti finantseerimiseks; Euroopa Rekonstruktsiooni- ja
Arengupangalt on võetud kaks laenu reovee- ja veekäitlussüsteemide
korrastamiseks Tallinnas (23 miljonit dollarit) ja Eesti väikelinnades (11
miljonit dollarit). Keskkonnakaitseline komponent on sisaldunud ka riigi poolt
võetud energeetikalaenudes ja põllumajanduslaenus.
Välisabi on välisriikide või rahvusvaheliste organisatsioonide poolt
tehtud panus teise riigi arengusse, mida abi saav riik ei pea (näit. erinevalt
välislaenudest) tagasi maksma. Maailma arenenumatel (rikkamatel) riikidel on
tavaks kulutada igal aastal teatav summa tagastamatu abi kujul vähem arenenud
riikides (arengumaades ja üleminekumajandusega riikides). Keskkonnakaitse on
vaid üheks valdkonnaks, millele välisabi antakse. Näiteks Ida-Euroopa riikide
poolt 1990ndate aastate esimesel poolel saadud välisabist on olnud
keskkonnakaitsele suunatud umbes 10%.
Eesti on olnud 1990ndatel aastatel teiste Ida-Euroopa riikide taustal
keskkonnakaitselise välisabi saamisel märkimisväärselt edukas. Viie aastaga
(1992-1996) on Eesti saanud keskkonnakaitselist välisabi kokku 75,5 miljoni
dollari väärtuses. Välisabist on kaetud nimetatud aastatel keskmiselt 22%
kõigist Eestis tehtud keskkonnakaitselistest kulutustest (vt. tabel 2).
Tabel 2. Välisabi osakaal
Eestis tehtud keskkonnakaitselistes kulutustes aastatel 1992-1996 (protsenti)
Aasta |
1992 |
1993 |
1994 |
1995 |
1996 |
Välisabi osakaal keskkonnakaitselistes kulutustes |
49,2 |
20,3 |
37,5 |
18,0 |
11,3 |
Suurem osa keskkonnakaitselisest välisabist on olnud suunatud Läänemere
kaitsele ning õhusaaste vähendamisele. Samuti on välisabist rahastatud
keskkonnakaitselist koolitust, jäätmekäitlust, endiste sõjaväeobjektide jääkreostuse
likvideerimist, mõistliku ressursikasutuse ja energiasäästu juurutamist,
kohalikele kütustele üleminekut jne.
Kolmandik Eesti poolt saadud keskkonnakaitselisest välisabist on tulnud
Soomest; teise kolmandikuga on keskkonnakaitset Eestis tagastamatu abiga
toetanud Euroopa Liit oma Phare ja Life programmide raames. Kolmas kolmandik
keskkonnakaitselisest välisabist on tulnud kokku 8-lt riigilt (Kanada, Norra,
Rootsi, Saksamaa, Shveits, Taani, USA, Ühendatud Kuningriik).
Kasutatud
kirjandus
1. Eesti Vabariigi keskkonnaministeerium, 1997. Eesti keskkond 1996.
Tallinn, 96 lk.