Peep Mardiste

Liivakivi paljandub linnaski 01.11.1999

Tartu ja looduse teemadel mõtiskledes meenuvad esmalt vast Emajõgi ja Toomemägi. Tartu linna ühtedeks silmatorkavamateks ja sellele paigale kuulsust toonud loodusobjektideks on aga kindlasti ka “punased kaljud” - liivakivipaljandid. Geoloog Elga Mark-Kurik leiab, et Tartu liivakivipaljandid on teenimatult vähe tähelepanu leidnud: “Tartu ja devon on lahutamatud. Ei oska kujutleda seda linna punase liivakivita, nagu pole Tallinna halli paeta.“

Devoni ajastul keskpaiku ehk umbes 350 miljoni aasta eest laius praeguse Lõuna-Eesti kohal rannikulähedane meri, millesse kandusid põhja poolt kulutatud setted. Maa kerkides taandus meri lõuna poole ning siinsel mandrilisel tasandikul kuhjusid jõe- ja järvesetted, milles on ka mitmesuguste selgroogsete jäänuseid. Praegu Lõuna-Eestis vaid suhteliselt õhukese pinnakatte all olev paarisaja meetri paksune punase Devoni liivakivi kiht paljandub maapinnal peamiselt järskudel jõekallastel.

Oma teaduslik ja geoloogiline tähtsus on ka Tartu paljanditel, kuigi need pole oma suuruselt muidugi võrreldavad Eesti kõrgeima liivakiviseina Härma müüri või paremini tuntud Taevaskoja paljanditega. On teada, et möödunud sajandil on Tartu Ülikooli professorid Hermann Asmuss ja Constantin Grewingk leidnud ürgsete devonikalade jäänuseid mitmetest Tartu linnas asuvatest paljanditest. Asmuss oli seejuures esimene, kes Eesti aladelt leitud sauruste, krokodillide, hiidkilpkonnade või koguni elevantide jäänusteks peetud kivistisi tegelikult väljasurnud kalade omaks luges.

Tartu piires on olnud mitmeid liivakivipaljandeid, millest on praeguseks säilinud üks suur ja kolm väiksemat. Et keskdevoni punakas liivakivi on Emajõe ürgoru nõlvadel maapinnale küllalt lähedal, paljandub see kraavide kaevamisel ja ehitustööde käigus sageli. Nii kujunes näiteks kunagise Tähtvere mõisa lähedale üks liivakivisein mõisaajal, mil Emajõe äärde kaitsevalle rajati. Hiljem, seoses Tähtvere elurajooni väljaarendamisega see paljand hävines. Looduslike paljandite rikkumisega on kõige enam kahju tekitatud Tartu laululava ehitamise käigus - kadus suur ja geoloogilises mõttes põnev liivakivikalju. Samamoodi pole tänaseni säilinud paljandid Liiva tänavas, Tähe tänaval Karlova mõisa kandis ega Vanemuise tänava nõlval (tekkis ehitustegevuse käigus).

Sillaehitajad paljandit ohustamas

Ka tänase aja moodsad ehitused on Tartu liivakivipaljandeid ohustamas. Tähtvere silla kavandajad tahavad Tartu suurimat ja väärikaimat - Kalmistu paljandit - tutvustada möödakihutavatele autojuhtidele (või vastupidi: tahetakse sadu aastamiljoneid vanale liivakivile tutvustada meie aja häda - automobiilide suurenevat arvukust).

Liiklusskeemi planeerijad ehk need, kelle ülesandeks autostumise tagajärgedele mõelda, räägivad Tallinna ja Jõgeva maanteid ühendava autosilla olulisusest Tartu piires. Algselt soovisid tee-ehitajad Tuglase tänava pikendusena lauluväljaku tagant algavat silda Emajõe vasakkaldal otse keset Kalmistu paljandit Puiestee tänavale viia. Nüüd on loobutud paljandi hävitamisest selle poolitamisega ning Tartu linna valmiv üldplaneering soovitab uue silla pealesõidutee rajada paljandi ette. Paraku nurjaks ka see plaan võimaluse kujundada hetkel räämas ümbrusega paljandist hubase koha, kuhu oleks asja nii turistil kui linnakärast väsinud piknikupidajal. Kalmistu paljand poleks Tähtvere silla ainuks ohver - ohtu satuks ka jõe paremkaldal haruldasele järvekonnale elamispaika pakkuv tiik. Paljandi naabruses olevaid Aruküla koopaid tee-ehitus siiski ei ohusta (vt. Loodus, detsember 1998).

 

Hetkel Tartus säilinud paljandeid iseloomustab alljärgnev tabel

Paljandi nimi	Kalda kõrgus (m)	Paljand
		Kogu-pikkus (m)	Paljaku pikkus (m)	Max. kõrgus (m)	Kogu-pindala (m2)
Kalmistu	8,9	306,2	202,2	6,2	465,7
Kütimäe	16,0	7,5	7,5	1,8	10,5
Tähtvere	10,1	5,3	5,3	0,9	2,9
Karlova	9,1	53,8	29,2	4,1	48,4

 

Kalmistu paljandit tuleb kahtlemata pidada Tartu kõige väärikamaks liivakiviseinaks. Puiestee ja Uue-Jaani kalmistute all paiknev paljand kujutab endast külgetõmbavat ja silmatorkavat objekti, mis on aastast 1957 ka looduskaitse all. Tartu turismiobjektina omab Kalmistu paljand täiesti arvestatavat kohta, olles kergesti ligipääsetav ning võimaldades mõnusat jalutuskäiku. Kõige mõjuvama mulje jätabki paljand sealt alla kulgeva kruusatee ääres, saavutades ka seal maksimaalse kõrgusena 6,2 meetrit. Tegelikult koosneb Kalmistu paljand kaheksast alampaljandist, mis eralduvad üksteisest rusunõlvadega. Paljandi linnapoolsesse otsa on uuristatud väike koobastik kogupikkusega 29 meetrit. Koobas kulgeb paralleelselt paljandiga ning omab mitmeid suuremaid ja väiksemaid sissepääse.

On oluline, et Kalmistu paljandi potentsiaali tõstmiseks turistide silmis koristataks paljandi eest saaks sinna aastatega kogunenud praht. On kohti, kus tuleks avada paljandile vaadet pajude maharaiumisega. Huviliste ligimeelitamiseks oleks hädasti vaja kujundada paljandi ette tasane, niidetav ala, mis aitaks veelgi enam liivakivil mõjule pääseda ning looks objektile hubase ümbruse. Kui vaid need sillaehitajad...

Tartu tagahoovide saladused

“Mis liivakivi?” teeb hooviväravas vastu tulnu suured silmad, “ah see punane, on jah siin maja taga.” Kui Kalmistu paljand paistab juba kaugelt silma ja on tuttav ehk kõigile tartlastele, siis ülejäänud kolme Tartu piiresse jäävat paljandit tuleb rohkem otsida. Kütimäe paljand asub Jaama tänaval maja nr 12 kõrval. Paljand asub kaldajärsaku ülemises osas peaaegu 12 meetri kõrgusel, saavutades pikkuse 7,5 meetrit ja kõrguse 1,8 meetrit. Võib aimata, et paljand on olnud suurem, kuid tema pindala on vähenenud seoses rusunõlva laienemisega. Liivakivi avanemise kohta Kütimäel on teatud juba möödunud sajandi algul. Paljandit on koolipapad pidanud sedavõrd oluliseks, et 1930ndatel on seda soovitatud õpilaste ekskursioonimarsuuti panemiseks kui olulist geoloogiliste teadmiste saamise objekti.

Tähtvere paljandil Tähtvere pargi kohal peaks olema keskdevoni geoloogilisel ajal kurrutatud ja murrutatud kihte. Akadeemik Karl Orviku andmeil olla neid nähtud veel 1920-1930ndatel aastatel. Praegu pole selliseid kihte kahjuks enam võimalik jälgida, sest paljandi pindala on aja jooksul oluliselt kahanenud. Liivakivikalju avaneb Tähtvere 44/46 õuel. Paljandile annab jumet pärn, mille juurte all liivakivi asub. Samas võib puu saada murdumisel paljandile saatuslikuks, kuna liivakivi võib saada kaetud alla variseva rusu poolt.

Tartu tagahoovide suurim üllatus leiab paljandite otsijat Karlovas. Karlova paljand asub Tartus Kalevi 35 maja tagaõues, moodustades maja taga muljetavaldava 54-meetri pikkuse kaldajärsaku, mis siiski tänavale kätte ei paista. Nagu iga teisegi paljandi puhul, on ka siinne kogu oma hiilguses paremini näha talvel, sest suvel peidavad taimed suure osa paljandist oma müüri varju. Karlova liivakiviseina ilmestab selle keskel paiknev salapärane mustav koopasuu. Staazhikas majaelanik Jekaterina Kiroton mäletab selgelt, kuidas lapsed veel viiekümnendatel aastatel koopast sisse-välja silkasid: “Laste sõnul oli koobas Päeva tänavale välja viinud.” Toona võib-olla paarikümne meetri pikkune koobas on tänaseks peaaegu kinnivarisenud - kunagist maa-alust teed meenutab vaid nelja meetri kaugusele ulatuv käik paljandis. Eeldatavasti kujunes koobas liivavõtmise tagajärjel, sest liiv koopas talvel ei külmu. Ka Jekaterina saab tänava liivatamiseks talvel liiva koopast. Mäe peal paiknevas Päeva tänavas elav 76-aastane Aino Tedrema meenutab seevastu, kuidas Teise Maailmasõja päevil sakslased liivakivisse varjendi olla rajanud. Pole võimatu, et tollane varjend lisaks Päeva ja Pargi tänavale avanemisele ka Karlova tänava koopaga ühenduses oli.

Tartu pole siiski ainuke linn Eestis, mille piiridesse liivakivipaljandeid jääb. Lugeja võib soovi korral punaseid kaljusid avastama minna ka Kallastel, Viljandis, Tõrvas ja Karksi-Nuias.