Peep Mardiste

Mittetulundusühingute kommentaarid koostöömemorandumile. Eesti Roheline Liikumine 01.12.2000

Ma ei tea, kui oluliseks koostöömemorandumile allkirja andnud erakonnad alanud protsessi tegelikult peavad, kuid mittetulundusühingute katusorganisatsioonide jaoks on tegu kahtlemata väga olulise sammuga kodanikuühiskonna kontseptsiooni laialdase aktsepteerimise saavutamiseks Eestis. Vähetähtis pole meie jaoks ka mittetulundusühingute regulaarne kontakt kõigi Riigikogus esindatud erakondade esindajatega. Alanud koostöö erakondadega on elavdanud ka erinevate valdkondade mittetulundusühingute omavahelist infovahetust ja koostööd ja juba ainuüksi seetõttu võib algatust lugeda kordaläinuks.

Eesti loodus- ja keskkonnakaitsega tegelevatest mittetulundusühingutest osaleb protsessis Eesti Roheline Liikumine (ERL). Milline on Eesti keskkonnaorganisatsioonide senine kogemus ja nägemus koostööst avaliku võimuga? Keskkonnakaitse valdkonnas toimub organisatsioonidel tihedam suhtlemine ja koostöö keskkonnaministeeriumi kui omavalitsustega.  Keskkonnaorganisatsioonidel on ühiskonnas õigupoolest kaht tüüpi funktsioone. Ühelt poolt ollakse aktiivseteks kaasalööjateks oma valdkonna probleemide lahendamisel ja mingil määral ka vastutuse kandmisel, teisalt ollakse aga ka kriitilisteks ja terasteks vahikoerteks (ingl. watchdog), kes ei lase riigil rumalusi teha.

Omapoolsete ekspertidega kaasalöömine looduskeskkonda mõjutavate plaanide ja otsuste ettevalmistamisel ja ellurakendamisel on kindlasti tegevus, kus keskkonnaorganisatsioonidest riigile palju abi on. Valitsusväliseid keskkonnaorganisatsioone juba võetakse ametnike poolt järjest rohkem võrdsete partneritena. Sellele on aluse pannud organisatsioonide pidev professionaalsuse tõus, millele on sageli tõuke andnud tihe sisuline koostöö kogenud välispartneritega. Mida enam valitsusasutused veenduvad oma töö tulemuslikkuse tõusus tänu mittetulundusühingute kaasamisele, seda kiiremini sisuline koostöö edeneb. Häid kontakte aitab hoida üksteise pidev informeerimine käimasolevatest projektidest ja vastastikune seminaridel/koolitustel käimine.

Erakondade ja mittetulundusühingute koostöömemorandum ja kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon on küll olulised dokumendid, kuid sisuline tegevus määratakse muudel tasanditel. Näiteks toimib koostöö ja infoliikumine keskkonnaministeeriumi ja keskkonnaorganisatsioonide vahel enamasti “mitteametlikke” kanaleid mööda sõbralt sõbrale. Ühelt poolt on see hea märk, kuivõrd baseerub üksteise usaldamisel, teisalt on sihikindla informeerimise ja kaasamise organiseerimatus muidugi halb kuivõrd ei loo kõigile võrdset võimalust.

Just infopuudus on see, mis on nii mõnigi kord keskkonnaorganisatsioonid ja riigiametnikud pannud üksteist leheveergudel materdama. Viimane aasta on keskkonnaorganisatsioone pidevalt meediasse toonud - olgu teemadeks ideed rajada Vällamäele mäesuusakompleks, Saaremaale süvasadam või leevendada Narva elektrijaamade saastekoormust. Kõigi nimetatud projektide puhul oleks paslik nimetada, et peamiseks probleemiks on olnud puudulik info liikumine projektide olemuse ja tagajärgede kohta, mitte aga keskkonnakaitsjate pime vastuseis majanduse edenemisele.

Eeltoodud situatsiooni vältimiseks tuleks luua konkreetne kord mittetulundussektori sisuliseks kaasamiseks olulistesse protsessidesse. Seejuures tuleb silmas pidada, et näiteks keskkonnaorganisatsioonide huvi ei piirdu juba mõnda aega mitte ainult keskkonnakaitse valdkonnaga - üha enam keskendutakse ka energeetikale, transpordile jne. Abiks oleks riigiametnike koolitamine mittetulundusühingute olemusest ja rollist kuivõrd siiamaani ei saa ametnik tihti kolmanda sektori soovidest ja spetsiifikast aru. Selline koolitus peaks olema laialdane - probleemi ei lahendaks kindlasti iga asutuse ühe "sidemehe" väljakoolitamine. On oluline, et mistahes kohalik- või riigiasutus teadvustaks kolmanda sektori olemasolu ja seda, et nendega on kasulik koostööd arenda. Seda nii töö kvaliteedi ja tulemuslikkuse tõstmiseks kui ka vastutuse jagamiseks.