EUROKESKKOND. Euroopa Liidu keskkonnaseaduste täielik ülevõtmine läheb keskkonnaministeeriumi arvestuste kohaselt Eestile maksma 62 miljardit krooni. Järgmise 13 aasta jooksul tuleb keskmiselt kulutada 4,8 miljardit aastas.
Kõige
otsesemalt mõjutab meie keskkonnaseisundit ELga liitumisel sealse seadusandluse
ülevõtmine. Enam kui 200 seadusandlikust aktist koosnev keskkonna-acquis on mahukas ja selle
integreerimine võtab aastaid. Üldiselt on euronormid meil kehtivatest rangemad
ja nende ülevõtmine mõjub siinsele loodusele positiivselt. Samas on Eesti ja EL
kokku leppinud mahukaid investeeringuid nõudvate karmide keskkonnanormide rakendamisele
eelnevates üleminekuperioodides, vastasel korral "investeeriks meie
tootjad ennast kinni" ja kaotaksid üleminekuperioodil konkurentsivõime.
Abirahad keskkonnakaitseks
Reovee
puhastusseadmete rajamine eurorahadega nii Tallinnas, Tartus, Narvas,
Kohtla-Järvel kui Viljandis on mõistagi positiivne. Samas on kavas rakendada
tavalahendusi, mille käigushoidmise kulud võivad aga maksumaksjale pikemas
perspektiivis alternatiivsete
lahendustega võrreldes kalliks minna. Seega tuleks enne eurorahade kallale
asumist juba praegu aktiivsemalt alternatiivseid lahendusi uurida. Eestis on
küllalt kogemusi, et näiteks senisest hoopis suuremas mahus kasutada reovete
puhastamist spetsiaalseid puhastusmärgalasid.
Keskkonna
seisund paraneb ja risk põhjavee solkimiseks väheneb ka uute
jäätmekäitlusrajatiste loomisel - asugu nad pärast Pääsküla prügila sulgemist
siis Jõelähtmel ja Pärnumaal või Vaivaras (ohtlikud jäätmed) või Paldiskis (radioaktiivsed jäätmed). Kui aga
uute ja suurte regionaalsete "europrügilate" rajamisega paralleelselt
tuleb sajad olemasolevad väikeprügilad sulgeda pole teada, kas elanikud on ikka
nõus oma prügi ladustamise eest üha rohkem maksma. Pole võimatu, et
alternatiivina hakkavad kerkima metsa all isetegevuslikud prügimäed.
Maanteed versus raudtee
Meil
hakatakse EL abirahadega korrastama
Tallinn-Pärnu-Ikla ja Tallinn-Narva maanteid ning on plaanis rajada
juurdepääsutee Tallinna sadamasse. Kahjuks ei saa ISPA raha kasutada
ühistranspordi arendamiseks - see on aga eriti Tallinnas vaeslapse osas.
Mahukaid investeeringuid vajavatest ühistranspordiprojektidest ei tohiks puudus
olla, mõelgem kasvõi N. Liidu päevil peaaegu realiseerunud ideed
Lasnamäe-kesklinna kiirtammist.
Õnneks on
Eesti valitsus maanteeprojektide kõrval pakkunud ISPAle välja ka Tapa-Tartu
raudtee rekonstrueerimise, Koidula piiripunkti väljaehitamise, Tapa depoo
rekonstrueerimise ja uue 6,5-kilomeetrise raudteeühenduse rajamise Saue ja
Männiku vahele. Hetkel läbi suurte segaduste saatel käiv raudtee erastamine on
aga raudteele kavandatud abiprojektid sootuks peatanud. Euroliidule kuuluva
Euroopa Investeerimispanga laenurahasid on Eesti suunanud Tallinn-Narva
raudteeliini rekonstrueerimiseks. Iseenesest on tegu positiivse arenguga, kuid
selle taga peitub soov suurendada keskkonnaohtliku naftatransiidi mahtusid.
Lähiaastatel oluliselt langevate transiidimahtude taustal võiks valitsus selle
liini toetamise asemel investeerida hoopis korralikult toimivasse
reisirongiliiklusse või keskkonnasõbralikumasse ja odavamasse elektriraudteede
pikendamisse.
Maad on
kuulatud ka eurorahade suunamiseks
mandrit ja Muhumaad ühendava pika silla ehitamiseks. Ent 1,5 miljardit krooni
maksva silla keskkonna- ja sotsiaalsed mõjud on märkimisväärsed. Euroopa
kogemus veenab, et seesugune pikk sild saab ohuks lindudele; ehitamise käigus
kahjustatakse merepõhja ja sealseid ökosüsteeme. Kuna pärast silla valmimist
suureneb järsult Saaremaa külastajate
arv kasvab ühtlasi ka surve saare unikaalsetele kooslustele.
Ei oota põllult armuandi
Kui aupaiste kaob
Euroopa
Liiduga liitumine on Eesti jaoks liiga paljude tundmatute muutujatega
megaprojekt, et osata selle tagajärgi adekvaatselt hinnata. Enne referendumit
tuleks kogu liitumisprotsessi jaoks rakendada keskkonnakaitsest tuntud
ettevaatusprintsiipi (precautionary
principle) - võimalik, et ülepeakaela tormates teeme riigile karuteene ja
mõistlikum oleks hoopis aeg maha võtta.
Kuid ka
Euroopa Liit on pidevas muutuses. Aprillis kuulutati välja EL uus
keskkonnategevuskava, juunis võeti Göteborgi tippkohtumisel vastu säästva arengu strateegia. Mõlemad
visioonid on meeldivalt ambitsioonikad ja progressiivsed. Selle taustal on kurb
vaadata, kuidas Eesti ja teised kandidaatriigid pingutavad Euroopa Liidu tänase
nägemuse järgi joondumisega, kui nemad juba uut, keskkonnasõbralikumat suunda
on võtmas.