Eesti – tüüpiline ebasäästlik maa 26.08.2002
Kohtumisel antakse ülevaade
sellest, mis maailmas säästva arengu alal 1992. aasta Rio de Janeiro
tippkohtumisest saadik on tehtud. Kuigi Johannesburgi kohtumine on veel ees,
saab juba väita: Rios tehtud maailmapäästmise plaanid on plaanideks jäänudki ja
me triivime kindlamalt kui enne ökoloogilise katastroofi kursil.
Kui säästvana Eesti areng
paistab? Kuigi viimase kümnendi jooksul on mõningate näitajate puhul näha
positiivseid arenguid, on trend jätkuvalt suureneva ebasäästikkuse poole.
Suuresti N Liidu lahkest doteerimispoliitikast tingitud raiskamine
(elektrienergia, joogivesi, kunstväetised jne) on asendunud mõistlikuma
ressursikasutusega ja Eesti saab Johannesburgis uhkelt oma vastavaid näitajaid
demonstreerida. Siiski on "keskkonnaväliseid" valdkondi, mille arengusuunad
Eesti keskkonnaseisundit negatiivselt mõjutavad. Näiteks energeetikas,
transpordis ja põllumajanduses toimuv ei kipu keskkonnakaitsjaid sugugi
rõõmustama.
Jätkub kliima soojenemisele
kaasa aitaval fossiilsel kütusel - põlevkivil - põhineva energeetika
eelisarendamine. Põlevkivielektrit ei saa loomulikult päevapealt taastuvate
energiaallikatega asendada, kuid keskkonnasõbralikemate alternatiivide
olemasolu täielik eitamine on lubamatu ja pikas perspektiivis suisa
majanduslikult kahjulik. Kivistunud põlevkivi-mõtlemise sügavust demonstreeris
viimati majandusministri nõunik Heido Vitsur, kes avalikult naeruvääristas
Eesti alternatiivenergeetika arendajaid. Vitsur, muide, on üks Eesti
esindajaist tippkohtumisel Johannesburgis.
Transpordisektoris jälgime
aastaid murelikult Eestis süvenevat autokesksust. Keskkonnasõbralikum ning
ruumi säästev ühistransport vaevleb alafinantseerimise all. Linnades lähtub
kogu ruumiplaneerimine autokasutajate vajadustest. Ka Eesti suur sõltuvus
keskkonnaohtlikust naftatransiidist on pikaajalises perspektiivis kõike muud
kui säästlik.
Intensiivistuv põllumajandus.
Euroliidu abirahadega turgutatav põllumajandus on taas intensiivistumas,
suurendades põhjavete reostusohtu ning ohustades bioloogilist mitmekesisust.
Mahepõllundus pole vajalikku tähelepanu ega toetust saanud.
Kuigi võrrelduna 1992. aasta
olukorraga keskmine eluiga kasvab, aborte tehakse vähem ning vägivaldsete
surmade arv väheneb, on sotsiaalne situatsioon paljuski halvenenud. Suurenenud
on ebavõrdsus, lubamatult suur on vaesuses elavate leibkondade osakaal;
narkomaanide ning HIV-positiivsete arv kasvab, sündide tase on madal,
mitte-eestlased elavad jätkuvalt eraldatuna omaette getodes.
Eesti peaks olema avatum uuele
ja innovatiivsele mõtlemisele ja tehnoloogiatele. Pimesi Euroopa Liitu ruttav
Eesti ei pea nüri järjekindlusega kordama tuleviku arvel elavate lääne
tarbimisühiskondade hukutavat arenguspiraali. Sellest üksi ei piisa, et meil on
üks esimesi säästva arengu seadusi; keskkonna- ja inimsõbraliku arengu
saavutamiseks tuleb tegutseda pühendunult ja süstemaatiliselt.