Hakka blogi jälgijaks - sisesta oma meiliaadress ja saad teated uutest juttudest siin
Email again:

Eesti – tüüpiline ebasäästlik maa 26.08.2002

Eesti Päevaleht, lehekülg 9
Print

Eesti delegatsioon, nagu iga teisegi korraliku riigi oma, osaleb täna Johannesburgis algaval maailma säästva arengu tippkohtumisel.

Kohtumisel antakse ülevaade sellest, mis maailmas säästva arengu alal 1992. aasta Rio de Janeiro tippkohtumisest saadik on tehtud. Kuigi Johannesburgi kohtumine on veel ees, saab juba väita: Rios tehtud maailmapäästmise plaanid on plaanideks jäänudki ja me triivime kindlamalt kui enne ökoloogilise katastroofi kursil.

Kui säästvana Eesti areng paistab? Kuigi viimase kümnendi jooksul on mõningate näitajate puhul näha positiivseid arenguid, on trend jätkuvalt suureneva ebasäästikkuse poole. Suuresti N Liidu lahkest doteerimispoliitikast tingitud raiskamine (elektrienergia, joogivesi, kunstväetised jne) on asendunud mõistlikuma ressursikasutusega ja Eesti saab Johannesburgis uhkelt oma vastavaid näitajaid demonstreerida. Siiski on "keskkonnaväliseid" valdkondi, mille arengusuunad Eesti keskkonnaseisundit negatiivselt mõjutavad. Näiteks energeetikas, transpordis ja põllumajanduses toimuv ei kipu keskkonnakaitsjaid sugugi rõõmustama.

Jätkub kliima soojenemisele kaasa aitaval fossiilsel kütusel - põlevkivil - põhineva energeetika eelisarendamine. Põlevkivielektrit ei saa loomulikult päevapealt taastuvate energiaallikatega asendada, kuid keskkonnasõbralikemate alternatiivide olemasolu täielik eitamine on lubamatu ja pikas perspektiivis suisa majanduslikult kahjulik. Kivistunud põlevkivi-mõtlemise sügavust demonstreeris viimati majandusministri nõunik Heido Vitsur, kes avalikult naeruvääristas Eesti alternatiivenergeetika arendajaid. Vitsur, muide, on üks Eesti esindajaist tippkohtumisel Johannesburgis.

Transpordisektoris jälgime aastaid murelikult Eestis süvenevat autokesksust. Keskkonnasõbralikum ning ruumi säästev ühistransport vaevleb alafinantseerimise all. Linnades lähtub kogu ruumiplaneerimine autokasutajate vajadustest. Ka Eesti suur sõltuvus keskkonnaohtlikust naftatransiidist on pikaajalises perspektiivis kõike muud kui säästlik.

Intensiivistuv põllumajandus. Euroliidu abirahadega turgutatav põllumajandus on taas intensiivistumas, suurendades põhjavete reostusohtu ning ohustades bioloogilist mitmekesisust. Mahepõllundus pole vajalikku tähelepanu ega toetust saanud.

Kuigi võrrelduna 1992. aasta olukorraga keskmine eluiga kasvab, aborte tehakse vähem ning vägivaldsete surmade arv väheneb, on sotsiaalne situatsioon paljuski halvenenud. Suurenenud on ebavõrdsus, lubamatult suur on vaesuses elavate leibkondade osakaal; narkomaanide ning HIV-positiivsete arv kasvab, sündide tase on madal, mitte-eestlased elavad jätkuvalt eraldatuna omaette getodes.

Eesti peaks olema avatum uuele ja innovatiivsele mõtlemisele ja tehnoloogiatele. Pimesi Euroopa Liitu ruttav Eesti ei pea nüri järjekindlusega kordama tuleviku arvel elavate lääne tarbimisühiskondade hukutavat arenguspiraali. Sellest üksi ei piisa, et meil on üks esimesi säästva arengu seadusi; keskkonna- ja inimsõbraliku arengu saavutamiseks tuleb tegutseda pühendunult ja süstemaatiliselt.