Kas Eesti metsad on kaitstud? 12.11.2002
Täna ei vastuta Eestis metsa ja kaitsealade eest otseselt keegi, levinud on arusaam, et seal võib kõike teha. Levinud on mentaliteet, et laudast loomade varastamine on halb ja karistatav, sellest teatatakse politseisse. Metsast varastamine vaikitakse üldjuhul maha - see on eikellegimaa.
Lisaks ühiskondlikule huvipuudusele on varimetsanduse vohamise üheks põhjuseks ka Eesti riigi saamatus ja tahtmatus rikkumistega võidelda. Keskkonnaministeeriumi haldusalas on viimasel kümnendil viljeletud üliliberaalse seadustiku loomist, liiga tugevalt on reformitud järelevalveorganite tegevust. Olgu näiteks liiga radikaalne ja varajane metsavahtide ja kaitsealade järelevalvetöötajate koondamine. Selle tagajärjeks on kohaga seotud järelevalve ja ennetavate meetmete puudumine. Keskkonnaministeerium peaks kindlasti tegelema ennetavate meetmete rakendamisega, praegu niisugune organ puudub. Sellest algavad ka paljud hädad.
Keskkonnainspektsioon on viimastel aastatel tublisti arenenud. Kahjuks on kuritegude avastamine kasvanud eelkõige tänu nende arvu suurenemisele. Keskkonnainspektsioon teeb pistelist kontrolli ja reageerib põhiliselt väljakutsetele. Lahemaal toimunud metsarikkumiste uurimisel tuli see eriti hästi välja. Iga raie avastamisel oli vaja korduvalt helistada ja seletada, kus ja mida valesti tehakse. Välja tulnud keskkonnainspektorid proovisid üldjuhul õigustada, miks nad ei saa rikkujaid peatada ja kui palju tööd neil on. Sisuliselt pidid looduskaitsetöötajad keskkonnainspektoreid kuriteokohale talutama.
Lahemaal on tänaseks algatatud üldsuse survel kriminaalasjad Kotka-Veski, Varblase, Tihase ja Luige kinnistutel toimunud rikkumiste osas. Samas pole inspektorid mõistnud tegeleda nende kinnistutega vahetult piirneva Rüütli kinnistuga, kus on seadusvastaselt lagedaks raiutud vähemalt 50 ha metsa. Kes peab minema ja inspektsiooni 100 meetrit edasi jalutama, et silmanähtavat rüüstamist tuvastada?
Eesti Rohelise Liikumise hinnangul on summaarselt kuni 40 protsenti meie puidust toodetud seadusi rikkudes. Vastavalt rahvusvahelisele definitsioonile kuuluvad selle alla järgmised rikkumised koos hinnangulise protsendiga Eestis toodetud puidu üldmahust: metsavargus (kuni 5 protsenti), metsa laastamine (kuni 25 protsenti), vajaliku dokumentatsiooni mittetäitmine (kuni 40 protsenti), maksuseaduste rikkumine (kuni 50 protsenti).
Metsarikkumiste suur osatähtsus muudab mõttetuks riigi poolt looduskaitsele pühendatud aja ja raha. Kannatajaks on ausad ettevõtjad, kes peavad tüütuid pabereid täitma.
Liiga palju on ebaausaid ettevõtjaid, kes on valmis varastatud ja röövmajandades toodetud puitu ostma ja pesema. Pole saladus, et oktoobri lõpus Lahemaalt raiutud puidu ostjaks oli meie puidutööstuse lipulaev Sylvester.
Eesti keskkonnaministeerium pole varimetsanduse probleemi kunagi tunnistanud, kunagi pole sellega võideldud. Minister Heiki Kranichi 3,5-aastase valitsemise- aja jooksul pole suudetud isegi probleemi kohta uurimistööd tellida. Kellele on see kasulik?