Eesti Roheline Liikumine sai gümnaasiumiealiseks 15.04.2003
Loodus,
lehekülg 20
Eesti Roheline Liikumine on
läbi oma 15 tegevusaasta olnud väljundiks teistmoodi mõtlejaile. Oli esimeseks
formaalseks poliitiliseks alternatiiviks kommunistlikule parteile nõukogude
Eestis. On täna nende tugeva sotsiaalse närviga inimeste hääletoruks, kelle
arvates tuleb igal juhul eelistada loodushoidu hetke majandushuvidele. Olles
üdini ratsionaalne oma lobbytöös, pole Eesti Rohelisest Liikumisest siiski
kadunud maailmaparandajale hädavajalik idealismi pisik.
Eesti Rohelise Liikumise
(ERL) asutamine jääb veel sellisesse aega, mil imetlesin koolipoisina Tartu tudengite
julgust avalikult võõrvõimudele vastanduda. Rohmakad kollased särgid kirjaga
"Fosforiit? Tänan, ei!" torkasid tänaval kaugelt silma. N. Liidu keskvalitsuse
poolse (õnneks nurjumisele määratud) fosforiidikaevandamise plaani
ebapopulaarsuse tõttu olid Eestis neil aastail keskkonnateemad avalikkuse huvi
keskmes. Toona paralleelselt nii protestiliikumise ja poliitilise parteina
tegutsenud Eesti Roheline Liikumine nautis tuntust, toetust ja mõju. 1990.
aasta valimistel saadi Ülemnõukogusse 8 kohta.
1988. aastal asutatud Eesti Roheline Liikumine andis ühe Euroopa
esimestest keskkonnaministritest - professor Toomas Frey. ERL algatusel
kuulutas valitsus 1990. aastal välja 10-aastase moratooriumi tuumaenergiale,
mis oli Euroopas kõva sõna. Rohelised kutsusid üles Eesti
demilitariseerimisele, tegelesid N. Liidu sõjaväe jääkreostuse kaardistamisega,
sõlmisid suhted Euroopa roheliste parteidega.
Kahjuks ei püsinud keskkonnateemad pärast
fosforiidisõda enam pikalt inimeste meeltes: peatselt keskendus elanike
tähelepanu oma madalale ostujõule ja võimalikule töökoha kaotusele. Ka Eesti
Roheline Liikumine elas 1990ndate esimeses pooles üle teatud identiteedikriisi
ja majanduslikud raskused. Paratamatult kaotas paljudele tuntud poliitikutele
hüppelavaks olnud ERL peatselt rea oma alusaegade tegijad: Lennart Meri, Arnold
Rüütel, Andres Tarand jt. Siiski oli varsti selge, et kuigi fosforiidisõda on
võidetud ja võõrvõim Eestis enam ei toimeta, on rohelisi endiselt vaja. Vaja
eestlaste endi lühinägelike ja keskkonnavaenulike tegude ärahoidmiseks.
Mida rohelised praegu
teevad?
Praegu Eesti Keskkonnaühenduste Koja (EKO) katuse all omavahelist
koostööd koordineerivate erinevate keskkonnaorganisatsioonide vahel toimib
selge rollijaotus. Kuna klassikalise looduskaitsega tegelevaid organisatsioone
on arvukalt, keskendub Eesti Roheline Liikumine paljudele esmapilgul
keskkonnakaugetele teemadele. Lisaks metsa- ja veekaitse teemalisele tööle
oleme aktiivsed näiteks säästva tarbimise propageerimisel, keskkonnaohtlike
ehitusprojektide jälgimisel, Euroopa Liidu abiprojektide keskkonnamõjude
hindamisel.
Roheliste poolset kriitikat jagub täna paljudesse eluvaldkondadesse.
Juba poolteist aastat on käimas kohtusi, kus ERL kaebas kohtusse
majandusministeeriumi põlevkivienergeetika tegevuskava keskkonnamõjude
hindamata jätmise tõttu. Koos teiste keskkonnaorganisatsioonidega olime vastu
mäesuusakeskuse rajamisele Vällamäel ning süvasadama ehitamisele Undvas. Iraagi
pommitamise eel kutsus Eesti Roheline Liikumine üles Eesti valitsust võtma
sõjavastane seisukoht. Mullusügiseste Lahemaa röövraiete järel soovitas ERL
keskkonnaminister Heiki Kranichil tagasi astuda.
Me anname endale aru, et oleme valitsusele mitmeti ebamugavaks ja
tüütuks partneriks. Kuid see viibki elu edasi, sest kriitiliste näpuganäitajate
tõttu jäävad tegemata paljud keskkonnavaenulikud lollused. Meie laste ja
lastelaste huvides.