Rannad lähevad avalikkusele lukku 12.01.2004
Minister Reiljani uute tiheasustusalade rajamise idees pole iseenesest midagi uut. Eestis on kinnisvaraarendajate (ja nende klientide) soov ja surve kaunistele rannaaladele ehitada olnud suur juba aastaid. Ministri poolt valitsuse istungile toodud idee vajab korralikku analüüsi nii looduskaitse kui ruumiplaneerimise aspektist.
Planeeringud on üheks võimaluseks tagada ja suunata looduse kaitsmist väärtuslikel aladel. Kuigi selline võimalus eksisteerib, ei suudeta kaitset alati efektiivselt tagada. Minister Reiljani poolt väljendatud soov planeeringute abil Harjumaa rannavööndit kaitsta on iseenesest positiivne. Planeeringutega saab Eesti ranna- ja muude alade kaitset suunata aga juba ammu, omavalitsustel on võimalus sätestada näiteks valla üldplaneeringus või ehitusmääruses detailplaneeringu kohustus hajaasustusega rannaaladel. Sellegipoolest kuuleme sageli seaduserikkumistest - ehitatakse rannale liiga lähedale, ehitatakse ilma ehitusloata jne. Seadusrikkumiste eest pole karmilt karistatud (ebaseaduslike rajatiste lammutamine) ja see julgustab illegaalselt tegutsejaid.
Kõigile avatud, looduskaunid ja suhteliselt puutumatud ranna-alad on üheks Eesti pärliks Euroopas ning me peaks seda unikaalset väärtust kõrgemalt hindama. Valitsusele esitatud kava uute tiheasustusalade rajamiseks Harjumaa rannapiirkondadesse tekitab paraku mitmeid keskkonnakaitselisi küsitavusi. Kõik kõnealused tiheasustatavad alad kuuluvad Harju maakonna teemaplaneeringu "Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused" kohaselt Tallinna rohelisse vööndisse. Keila alad kuuluvad maakonna rohevõrgustiku väikeste tuumalade, Jõelähtme omad suure tuumala koosseisu. Rohelise vööndi alasid ja rohelisi koridore on Tallinna lähipiirkonnas niigi liiga hõredalt ning neid tuleks pigem tugevdada, mitte lõhkuda.
Pealinna ja selle ümbruse asustuse senine stiihiline arendamine peaks asenduma läbimõeldud kontseptsiooniga. Praegu valdav planeerimine üksikute kruntide ja projektide kaupa ei saa viia mõistliku tulemuseni ning väljapakutud uute tiheasustusalade rajamisega Harjumaal ei tohi kiirustada. Lisaks keskkonnaprobleemidele lahenduste otsimisele on vaja ruumilist planeerimist puudutavate põhimõtteliste otsuste langetamist Harjumaa ja selle rannavööndi kontekstis. Kokku tuleks leppida selles, millist asustusstruktuuri Tallinna lähitagamaal soovitakse: kas riigi huvides on kompaktne Tallinn või soositakse igapäevast massilist pendelrännet koos sellega kaasneva survega infrastruktuuridele ja looduskeskkonnale? Suurenevad ummikud paljudel tänavatel-maanteedel on üheks näiteks Tallinna piirkonna asustuspoliitika ja arendustegevuse planeerimatusest. Keskkonnasõbralikum ja logistiliselt lihtsam oleks elanike püsimine Tallinna piires ning linna ümbritsevate rohealade, sh rannajoone säilitamine kõigile avatud puhkealana. Mida enam suundub tallinlane elama linna taha rajatud uuselamurajoonidesse (väärtuslikule põllumaale, metsa või rannale), seda kulukamaks läheb ühiskonnale toetava tehnilise ja sotsiaalse infrastruktuuri rajamine ja ülalpidamine.
Keskkonnaministeerium on planeeringute osas järelvalvet teostav institutsioon, kes peab keskkonna eest seisma ning ei tohiks olla aktiivselt seotud arenduste ja planeerimisega. Keskkonnaminister peaks hea seisma rabade, metsade ja puutumatu rannajoone kaitsmise eest, mitte tegelema kinnisvaraarendusega! Eesti Rohelise Liikumise ega teiste keskkonnaorganisatsioonide ülesandeks pole teostada lausalist järelvalvet loodusvaenulike algatuste väljaselgitamiseks. Tõhusa keskkonnakaitse tagamiseks riigis on loodud keskkonnaministeerium ja keskkonnainspektsioon.