Roheline liikumine ei soovi parteistuda 15.03.2004
Peep Mardiste on sündinud 1972. aastal Tartus. Lõpetanud 1990 Tartu 12. keskkooli ja 1996 Tartu Ülikooli geograafina. 1998. aastal kaitses samas magistrikraadi välisabi rollist Eesti keskkonnakaitses. Alates 2001. aastast Tartu Ülikooli geograafia instituudi doktorant. Kuulub Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi, Eesti Rohelisse Liikumisse (alates 2002. aastast juhatuse esimees). Üks Euroopas tuntumaid Eesti keskkonnakaitsjaid, kuulunud Euroopa keskkonnavõrgustike Friends of the Earth Europe, Coalition Clean Baltic, A SEED, CEE Bankwatch Network juhatustesse. Põhihuviks rahvusvaheline keskkonnapoliitika, arendustegevuse keskkonnamõjud.
* * * * * * * * * * * * * * * * * * * * *
Eesti Roheline Liikumise (ERL) üldprogrammis seisab, et tegelete vaid keskkonnakaitse ja mitte poliitikaga. Kas neid kaht valdkonda saabki tänapäev lahus hoida?
Poliitikaga ei tegele selles mõttes, et Eesti Roheline Liikumine on valitsusväline survegrupp, mis ei muutu kindlasti parteiks, ei osale poliitikas läbi valimiste. Kuid poliitikasse sekkume loomulikult, riigi arengusuundi ja otsuseid mõjutamata ei saaks me keskkonda efektiivselt kaitsta. Seda tingib ka teemade valdkond, millega me kokku puutume ja kus avalikkuse ning looduse huve kaitsta püüame - energeetika ja transpordi keskkonnamõjud, ruumiline planeerimine, säästev tarbimine, Euroopa Liidu abiprogrammide mõjud on paratamatult tunduvalt poliitilisemad teemad kui näiteks liigikaitse.
Kas ERLil parteistumise plaani pole olnud?
Aastatel 1988–1991 tegutses Eesti Roheline Liikumine paralleelselt keskkonnaorganisatsiooni ja parteina, see oli lihtsalt tolle aja olukorra spetsiifika. Rohelised said valitud ka parlamenti. 1991. aastast peale on ERL valitsusväline survegrupp ja temas puudub igasugune ambitsioon parteistuda. See ei tähenda kaugeltki, et Eestis ei võiks tekkida rohelist parteid. Täiesti võimalik, et roheline partei paari aasta jooksul luuakse, kuid meie jääma sellegipoolest iseseisvana edasi tegutsema.
Kaua tollane roheliste partei tegutses?
Ta hääbus lõpuks tänu kahetsusväärsele suundumusele, mida ka hetkel Eesti poliitikas näha võib: suured parteid ei taha näha enda kõrval väikeseid. Roheline erakond lõppeski siis, kui parteidele kehtestati tuhande liikme piir. Täna süvendatakse Res Publica eestvõttel samuti süsteemi, mis välistab uute konkureerivate parteide tekke.
Kui roheliste partei uuesti tekib, siis eraldi meist. Parteiga saaks teha koostööd, neil oleks kindlasti väljundeid poliitilisse ellu ja protsessidesse, mida meil pole. Me võiks kanda suhteliselt sarnast ideoloogiat. Nii töötab see ka arenenud riikides, kus on olemas ühtviisi tugevad rohelised parteid ja rohelised valitsusvälised liikumised. Mõlemil on omad spetsiifilised rollid ja väljundid, kuid lõppkokkuvõttes on eesmärgid samad.
Roheliste partei loomise teemadel on viimastel aastatel diskuteerinud Eestis küllaltki lai seltskond. Loomulikult on siin inimesi ERList, keskkonnakaitsega tegelevatest ühingutest, aga ka mujalt. Tüüpiline roheline partei ei tegele ju ainult keskkonnaga, vaid ka muude ühiskonnaelu ja majanduse teemadega. Sotsiaalsed teemad on igal Euroopa rohelisel parteil vähemalt sama olulised kui keskkond. Eestis on näiteks liikumine Heauusilm rohelise partei loomise vajalikkuse teemal mõtteid mõlgutanud.
Roheliste parteidel läänes vist viimane aeg väga edukalt ei lähe?
Sõltub riigist. Soome rohelised võitsid viimastel valimistel uusi parlamendikohti. Ka Saksamaa rohelised eesotsas välisminister Joska Fischeriga on jätkuvalt väga populaarsed ja neil on võimalus oma mõjuvõimu ilmselt veelgi tõsta.
Roheliste edukuse järgmine indikaator on juunikuised Europarlamendi valimised. Europarlamenti valitakse mitte riigi, vaid poliitilise suunitluse alusel. Hetkel on roheliste fraktsioon seal suuruselt neljas, mis näitab keskkonnatemaatika olulisust eurooplaste jaoks. Ma ei välista üldse, et nüüdsetel Europarlamendi valimistel Eestis ka mõni roheline üksikkandidaat üles seataks. Sellised kandidaadid oleks heaks alternatiiviks olemasolevatele parteidele ja on hea, kui keskkonnateema valimisdebattides üles tõstetakse.
Mainisid, et ERL on valitsusväline survegrupp. Survega ongi keskkonnaühinguid viimasel ajal seostanud. Kuidas ERL võrdleb end näiteks Greenpeace-ga, kelle liikmed aheldavad end puude külge ja sulgevad kiirteid?
Kindlasti on meil sarnasust, sest idee keskkonda kaitsta on kokkuvõttes sama. Euroopa või maailma keskkonnaorganisatsioonidel töötab päris hästi kirjutamata rollijaotus. Greenpeace tõmbab uuele teravale keskkonnaprobleemile meedia tähelepanu mingi värvika aktsiooni kaudu, olgu selleks siis tuumajäätmetega rongi peatamine või kiirtee sulgemine. Poliitikutel ei jää tekkinud avalikkuse surve all muud üle, kui uue probleemiga tegelema hakata. Siis lisanduvad teised valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid oma argumentide ja lobbytööga. Greenpeace’l ongi mõneti alarmeerija roll, kuid loomulikult suhtlevad nad teiste organisatsioonide ja ka meiega. Siiski pole Greenpeace huvi Baltimaade vastu suur ja Me suhtleme Euroopa teiste suurte keskkonnaühendustega märksa rohkem.
Kõrvalt vaadates võib Eestis jääda mulje, et ERL ja Eestimaa Looduse Fond (ELF) ongi äärmuslikud keskkonnaühendused. Mida sellest arvata?
Äärmuslikku keskkonnakaitset Eestis pole. Sõltub valulävest. Mõne jaoks algab äärmuslus sellest, kui keegi seisab plakatiga tänaval või kui organisatsioon jääb valitsusega teravale eriarvamusele. Minu jaoks algab äärmuslus pigem kusagilt sealt, kui suurdemonstratsioonil politseiga kakeldakse või ministrit tomatitega loobitakse või tundideks kiirtee blokeeritakse. Selles mõttes Eestis äärmuslik keskkonnaliikumine puudub. See näitab pigem Eesti demokraatia ebaküpsust, kui valitsuse või ministri tegevuse argumenteeritud kritiseerimise taga nähakse riigireetmist või äärmuslust.
Eks ta kipub vahel nii olema. Olen kuulnud pärast KIKi nõukogu otsust ERL ja ELF projekte mitte rahastada kommentaare, et näe, paras neile, mis nad siis kritiseerivad.
Mingite projektide mitterahastamine ei hoia kindlasti tagasi meie edasist kriitikat. Kui kellegil võiks olla lootus, et meid saab ära osta projekte heldelt rahastades, mille järel me lõpetaks rahaandja kritiseerimise, siis sellist asja kindlasti ei juhtu. Sellise lootuse võib kohe maha matta.
Kui äärmuslikuks võiks ERL oma aktsioonidega minna?
Ma ei välista, et me vajadusel ei võiks korraldada mingeid Eestis seninägemata aktsioone. Näiteks kui midagi väga oluliselt valesti või keskkonnavaenulikku tehakse ning ilmselgelt rikutakse seadusi, avalikke huve või kokkulepitud reegleid. Aktsioonide teema on olnud õhus näiteks Tallinnas Kaarli puiestee või Undva süvasadamaga seoses. Kui avaliku tahte vastaselt oleks hakatud Kaarli puiesteel alleed maha saagima, siis pole võimatu, et keskmisest kõrgema sotsiaalse närviga inimesed olnuks kettidega puude otsas. Selline olukord võib tekkida millal iganes.
Kas Eestis on piisavalt inimesi, kes end kettidega puude külge aheldaks?
Kindlasti on. Ühelt poolt on piisavalt palju sotsiaalse närviga noori, kes maailma ja keskkonna asjadele sügavamalt mõtlevad. Vaadakem kasvõi rahva meelsust Iraagi sõja vastu, mis eristus selgelt valitsuse propagandast ja joonest. Tegelikult on märgatavalt suurenenud ka keskkonnakaitsjate arv, kes on käinud viimastel aastatel Eestist välismaal rahumeelsetel keskkonnakaitsjate ja globaliseerumisvastaste meeleavaldustel. Ka ERL ja Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering on kahel korral viinud ligikaudu 50 noort keskkonnakaitsjat Hollandisse ja Saksamaale kliimakonventsiooni läbirääkimiste mõjutamiseks korraldatud suurtele meeleavaldustele. Seda kogemust, kuidas Lääne-Euroopas rahumeelne protest välja näeb, on Eestis piisavalt.
Viimasel ajal pole vist keskkonna teemal meeleavaldusi Eestis toimunud?
Käisime koos looduskaitseringiga viimati 2002 novembris plakatitega keskkonnaministeeriumi ees Lahemaal toimunud röövraiete vastu protestimas. Eesti on õnneks nii pisike riik, et värvika piketi järele puudub enamasti vajadus. Siin pääseb oma probleemiga väga kergelt meediasse või otse poliitiku jutule. Seetõttu Eestis lääneeuroopalikku tänavaaktivismi ja radikaalsust ei näe. Suurtes riikides on probleemi meediasse või poliitikasse piisavalt kõrgele tasandile viia märksa keerulisem. Loomulikult võib ka Eestis tekkida vajadus jälle ja jälle tänavale meelt avaldama tulla. Kasvõi sama Lahemaa juhtum, mille taustal tekitas masendust keskkonnaministri täielik ükskõiksus ja hoolimatus metsade sisuliseks kaitses midagi teha.
Kas hetkel on väga teravaid küsimusi õhus, mis nõuaks protesteerimist?
Sedavõrd konkreetseid asju vast mitte. Minu silmis on ranna-alade täisehitamine ja koordineerimatu ruumiplaneerimine teema, mis vajab tunduvat suuremat tähelepanu. Keila ja Jõelähtme valdades ranna tiheasustusplaan, mille eest keskkonnaminister Reiljan võitles, on vaid üks näide. Randade täisehitamine Tallinna ümbruses, Saaremaal ja muudes kaunites ja tundliku ökosüsteemiga paigus on teema, mis nõuab suuremat aktiivsust, eriti kui see käib seadusevastaselt. Väga halb, et seni pole ühtegi ebaseaduslikku ehitust lammutatud. Kui vastav kohtulahend tekib ja omanik pole nõus oma kuludega ehitist maha lõhkuma, siis kindlasti leiduks aktiviste, kes omanikule tema hädas võiksid appi tulla. See oleks rahumeelne aktsioon omavoli vastu, appitulek riigile tema seaduste rakendamisel.
Üks oluline teema on põlevkivienergeetika. Selles valdkonnas aktsioonidega vist suurt midagi ei tee?
Jah, me võiksime suurte plakatitega end riputada Narva jaamade korstnate vahele ja satuksime nii kindlasti mitme riigi meediasse. Ent see ei muudaks midagi. Samahästi võime selle sõnumi edastada otse Eesti Energia juhtkonnale või peaministrile. Energeetika on see valdkond, kus kõige suurem probleem seisneb selle arengu kujundamisega tegeleva seltskonna mõtte kivistatuses. Mujal maailmas arenevad tehnoloogiad tohutu kiirusega, otsitakse alternatiive kliima soojenemist tekitavatele fossiilsetele kütustele. Eestis jahutakse, et põlevkivile pole alternatiivi.
Mainisid teisi valitsusväliseid keskkonnaühinguid. Kuidas hindad, kas nende vahel on Eestis tugev konkurents ja kuidas nad üldse läbi saavad.
Mõnes mõttes on konkurents paratamatu. Kindlasti on see aga viimastel aastatel oluliselt vähenenud. Osaliselt tänu Eesti Keskkonnaühenduste Koja (EKO) tekkele paar aastat tagasi. Pärast seda on kümmekond suuremat organisatsiooni hakanud varasemast märksa rohkem infot vahetama, tulevikuplaanidest ja ka rahataotlustest kõnelema ning valdkondi omavahel jagama, et poleks mõttetut dubleerimist ja konkurentsi. Koostöö on olnud väga hea. See on kõiki organisatsioone tugevdanud ja nende mõjukust ühiskonnas kasvatanud. Oluline, et suudetakse ühtse sõnumiga välja minna ja võtta ära võimalus meid üksteise vastu välja mängida.
Kuidas ERLi staatus tundub naabermaade sarnaste ühingutega võrreldes ning kas teete koostööd?
Pilt Läti ja Leeduga on üsna sarnane: omame ühiskonnas jõudu ja tänu professionaalsusele kuulatakse meid üha rohkem. Teeme väga palju rahvusvahelist koostööd Euroopa tasandil. Kõik suuremad Eesti keskkonnaorganisatsioonid kuuluvad mingisse üleeuroopalisse võrgustikku: ERLil on see Friends of the Earth International (Rahvusvaheline Maa sõprade organisatsioon), ELFil WWF, Ornitoloogiaühingul Birdlife International ja Looduskaitse Seltsil European Environmental Bureau, mis on kõik väga tugevad ja mõjukad üle-euroopalised võrgustikud. Võrgustikud loovad meile olulise väljundi ja oleme seda palju ka Eesti asjade ajamisel kasutanud. Järjest rohkem on meil asja ka Brüsselisse, et otse Euroopa keskkonnapoliitikas sõna sekka öelda. Meid kuulatakse seal väga tähelepanelikult ja oleme sealgi olulisi asju saavutanud. (Eelmisel õhtul tuli Peep tagasi Brüsselist.)
Kuskohast peamised summad ERLi tegevuse jaoks tulevad? KIKilt ilmselt mitte?
Ei oskagi üheselt öelda, kas see on hea või halb, aga lõviosa keskkonnaühenduste rahast tuleb väljastpoolt Eestit. Järjest rohkem Euroopa Liidu erinevatest fondidest, aga ka kõikvõimalike lääne erafondide, meie partnerorganisatsioonide ja võrgustike kaudu. Eesti fondidest või meie liikmetelt saadav raha on siiamaani olnud meie eelarves küllaltki väike. Võib vaielda, kas sõltuvus välisrahast on halb. Pikas plaanis kindlasti halb. Samas oleks potentsiaalne sõltuvus näiteks keskkonnaministeeriumi rahakotist ja poliitikute suvast väga ohtlik. Euroopas on palju kurbi näiteid sellest, kuidas valitsuse rahastamisest sõltuvad organisatsioonid on sunnitud tegevuse lõpetama, kui sattuvad olulise poliitiku või partei ebasoosikuks.
Kas praegu ERLil mingeid aktsioone ka toimub, kus inimesed saaksid kaasa lüüa?
ERLi kõige tuntum ühekordne aktsioon on kindlasti kevadine Roheliste rattaretk, sedapuhku 7.-9. mail Alutagusele. Meie liikumise eripära on see, et tegeleme suhteliselt vähe igapäevase välitööga, kus suured rahvahulgad saaksid kaasa lüüa. Oleme teadlikult spetsialiseerunud pigem lobitööle ja keskkonnapoliitilistele teemadele. Kommenteerime palju riiklike arengukavu, poliitikaid, seaduseelnõusid, suhtleme riigiametnikega, Euroopa Komisjoni jm. tegelastega. Eesti keskkonnaühenduste vahel on suhteliselt selge tööjaotus, mis on väga hea areng. On teisi ühinguid, kus iga inimese kaasalöömise võimalus on kasvõi läbi talgute märgatavalt suurem. Olgu siin näiteks toodud Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Eesti Looduskaitse Selts või Ornitoloogiaühing. See ei tähenda muidugi, et meie 500 liiget tegevuseta istuks.
Üheltpoolt tegeleme väga aktiivselt planeeringute, ruumi planeerimise järelevalvega ja küsimustega. Saaremaa süvasadama teema on ju kõikidele teada ja siiani päevakorras. Sarnaseid suure keskkonnamõjuga infrastruktuuri objekte on tegelikult veelgi tulemas. Hetkel näiteks Sillamäel uue naftasadama ja -terminali ehitamine, kus on protsessi käigus ilmselt juba mitut seadust rikutud. Ka Saaremaa püsiühendus on teema, mis jõuab selle aasta lõpuks majanduslike ja keskkonnakaitseliste eeluuringuteni ja millel me hoolikalt silma peal hoiame.
Kas ERLi kontori kohta võib öelda, et tegutsete säästlikult, mõtlete jäätmete kasutamise peale ja tegutsete rohelistena?
Jah, loomulikult. Oleks väga naljakas, kui levitaksime rohelist sõnumit ise saastades ja ressursse raisates. Töötasime välja oma keskkonnajuhtimise süsteemi, mis sisuliselt vastab ISO 14 000 standardile. Jälgime tähelepanelikult oma ressursikasutust, tegeleme kontoris jäätmete sortimisega, sealhulgas ka kompostiga, kasutame ainult ümbertöötatud paberit ja arvutame aasta lõpus kokku, mitu kilomeetrit sõitsime tööasjus kokku rongi, lennuki või autoga. Üritame ise igapäevastes tegudes võimalikult keskkonnasõbralikud olla. Vastasel juhul oleks rohelise sõnumi levitamine silmakirjalik.