Hakka blogi jälgijaks - sisesta oma meiliaadress ja saad teated uutest juttudest siin
Email again:

Suurinvesteeringud panevad nutma ja naerma 01.04.2004

Tark mees taskus, keskkond / Eesti Päevaleht, lehekülg 16-17
Print

Eesti on Euroopa Liidu abirahasid kasutanud juba enam kui kümme aastat, kuid seoses Eesti peatse saamisega EL liikmeks suurenevad abisummad märgatavalt. Ühtlasi suureneb ka oht, et abi kasutust korralikult läbi mõtlemata võime eurorahade toel hakata oma looduskeskkonda mõttetult kahjustama. Rahakasutuse üle otsustavad riigiasutused peavad senisest hoopis hoolsamalt kaaluma olema otsuste kõiki mõjusid.

Oma võimaliku negatiivse keskkonnamõju poolest pole Euroopa Liidu antava abiraha eest teostatavad projektid tegelikult teistsugused riigieelarve toel tehtavatest - raha on raha. Euroopa Liidu abifondidel on aga siiski oma spetsiifika, mis võimaldab ühelt poolt euroopalikku rangemat keskkonnakontrolli, teisalt aga raha keskkonnavaenulikele megaprojektidele, milleks Eesti oma vahenditega kunagi võimeline ei oleks. Kõige otsesemalt mõjutab meie keskkonnaseisundit Euroopa Liiduga liitumisel siiski sealse seadusandluse ülevõtmine, mitte abirahad. Just Euroopa Liidu seadused on need, millest tuleneb arvukalt nõudmisi, mida Eesti peab järgima. Paljud Eestis täna tehtavad investeeringud, nagu näiteks Narva elektrijaamade põlevkivikatelde uuendamine, on otseselt tingitud Euroopa Liidu nõuetest. Ka see on Euroopa Liiduga liitumise otsene keskkonnamõju.

Abi kasutamine on ette määratud

Euroopa Liidu abirahade võimalikud kasutusvaldkonnad on väga täpselt paika pandud ja Eestil tuleb neid reegleid järgida. Välisabi puhul on tüüpiline, et abi andev riik või organisatsioon ei tee teisele niisama kingitust, vaid määrab detailselt ära selle, milleks abisummasid kasutada tuleb. Ka Euroopa Liidu abifondid toimivad sama loogika järgi. Eesti ei saa abi kasutada oma prioriteetsete projektide rahastamiseks, vaid peab tegelema Euroopa Liidu poolt prioriteetseteks peetavate projektidega. Näiteks Ühtekuuluvusfondi abi saab riik taotleda transpordiprojektidele, kuid vaid sellistele, mis loovad ühendusi teiste Euroopa Liidu riikide transpordikoridoridega. Nii näiteks finantseeritaksegi Ühtekuuluvusfondi abiga Ida-Euroopa kandidaatriikides arvukalt uute maanteeühenduste rajamist, mis suurendab keskkonnavaenulikku autokasutust ja vajadust nafta järele. Ühtekuuluvusfondi abimiljoneid pole aga võimalik kasutada näiteks linnade ühistranspordi arendamiseks, kuigi selline keskkonnasõbralikum ja ruumisäästlikum transpordilahendus on püsivalt alarahastatud ja vajaks väga Euroopa Liidu abirahasid.

Autokeskse transpordimudeli jõuline arendamine ongi üheks peamiseks näiteks Euroopa Liidu abirahade kasutamisega kaasnevatest negatiivsetest keskkonnamõjudest. Kui Euroopa Liidus ollakse tänaseks aru saanud autokeskse ühiskonna tekitatavatest probleemidest, ei rahastata abirahadega Eesti-sugustes uutes liikmesriikides sellele vaatamata alternatiivseid keskkonnasõbralikke lahendusi. Ka Euroopa Liidu abi põllumajandussektorile on potentsiaalne probleemide allikas. Eestis on viimase kümnendi jooksul finantsvahendite piiratuse tõttu põldudel põhjavett reostavaid taimekaitse- ja putukatõrjemürke suhteliselt vähe kasutatud. Euroopa abirahade toel on aga põllumajandus taas intensiivistumas ja talunike võimalused kemikaalide kasutamiseks ja põllumajandusmaastiku bioloogilise mitmekesisuse vähendamiseks kahjuks taas suurenemas. Eesti ei soovi kasutada oma šanssi hõivata suur Euroopa ökoloogiliste põllumajandussaaduste turunišš.

Üheks potentsiaalseks keskkonnaprobleemide tekitajaks on ka mitmete Euroopa Liidu abifondide poolt finantseeritavate projektide suurus. Näiteks Ühtekuuluvusfondi puhul peab rahastatava keskkonna- või transpordiprojekti maht olema vähemalt 200 miljonit krooni. On väga positiivne, et selle fondi abiraha saab kasutada ka keskkonnaprojektideks, kuid sedavõrd kõrge projekti mahu alampiir on Eesti-suguses väikeriigis ilmselgelt probleemiks. "Väike on ilus," väitis Saksa majandusteadlane ja kirjamees Ernst Friedrich Schumacher ja see kehtib suuresti ka selliste abiprojektide puhul. 200 miljoni eest saab ehitada suurlinna betoonist ja rauast tavalahendusega veepuhastussüsteemi, kuid väikelinna alternatiivse ökotehnoloogilise lahendusega keskkonnasõbraliku ja vähese käigushoidmise kuluga puhastit pole võimalik rajada. Selline mõistlik lahendus on konkreetse abifondi kontekstis lihtsalt liiga odav. On karm tõde, et väheste suurprojektide rahastamist on lihtsalt kergem hallata ja kontrollida kui arvukaid väikeprojekte.

Liitumine keskkonnale pigem kasulik

Eelpool nimetatu ei tähenda siiski, et Euroopa Liiduga liitumine ja sealsete abirahade kasutamine tooks peamiselt kaasa keskkonnakahjustusi. Pikas perspektiivis toob Euroopa Liidu karmimate keskkonnanõuete ülevõtmine Eestis siiski kaasa pigem kasu keskkonnaseisundile. Meie senine liberaalne poliitika ja suund riigi minimaalsele sekkumisele pole keskkonnakaitsele kasuks tulnud ja see suund on loodetavasti seoses liitumisega muutumas.

Ka Euroopa Liidu abifondidest on Eesti juba saanud ja saab ühe enam raha keskkonnakaitselisteks kulutusteks. Paljude keskkonnadirektiivide rakendamine (näiteks joogivee hea kvaliteedi tagamine või korralik jäätmekäitlus) eeldab uutelt liituvatelt riikidelt lühikese aja jooksul väga suuri investeeringuid ja selles pakub Euroopa Liit omapoolset finantsabi. Selline Euroopa Liidu ühiseelarvest väetimate aitamine on tänases maailmas iseenesest suhteliselt unikaalne nähtus - levinud suund on ju pigem see, et igaüks peab ise oma hädas hakkama saama ja igasugune hädaliste subsideerimine on halb. Seda enam tuleb Euroopa rikkamate riikide maksumaksjate rahaga ümber käia säästlikult. Oluline on, et Euroopa Liidu abifondide kasutamist hoolikalt planeeritakse ja jälgitakse ning ka kolmanda sektori sõltumatu järelvalve peab mängima olulist rolli. Lisaks sellele, et üksikutele abiprojektidele tehakse seadusega ettenähtud keskkonnamõjude hinnanguid, tuleb pidevalt kaaluda ka laiemalt Euroopa Liidu poolt antava abi keskkonnamõjusid. Eesti peab olema tugev, ütlemaks "ei" sellisele abile, mis ei ole suunatud meie endi prioriteetide elluviimisele või millega võib kaasneda on negatiivne keskkonna- või sotsiaalse mõju.

EL abifondid Eestis aastatel 2004-2006 kokku:

Ühtekuuluvusfond (309 miljonit Eurot)

  • transpordi infrastruktuur
  • keskkonnakaitse infrastruktuur

Struktuurifondid (371 miljonit Eurot)

  • Euroopa Sotsiaalfond (ESF) - tööhõive tõstmine läbi inimressursi arendamise
  • Euroopa Regionaalarengu Fond (ERDF) - majandusareng ja uute töökohtade loomine
  • Euroopa Põllumajanduse Arenduse- ja Tagatisfond (EAGGF) - põllumajandus ja maaelu
  • Kalanduse Arendusfond (FIFG) - kalandus

Ühenduse algatused (386 miljonit Eurot)

  • INTERREG - riikidevaheline koostöö piirkondade arendamiseks
  • EQUAL - riikidevaheline koostöö ebavõrdsuse kaotamiseks tööturul