Suurinvesteeringud panevad nutma ja naerma 01.04.2004
Tark mees taskus, keskkond / Eesti Päevaleht,
lehekülg 16-17
Eesti on Euroopa Liidu abirahasid kasutanud
juba enam kui kümme aastat, kuid seoses Eesti peatse saamisega EL liikmeks
suurenevad abisummad märgatavalt. Ühtlasi suureneb ka oht, et abi kasutust
korralikult läbi mõtlemata võime eurorahade toel hakata oma looduskeskkonda
mõttetult kahjustama. Rahakasutuse üle otsustavad riigiasutused peavad senisest
hoopis hoolsamalt kaaluma olema otsuste kõiki mõjusid.
Oma
võimaliku negatiivse keskkonnamõju poolest pole Euroopa Liidu antava abiraha
eest teostatavad projektid tegelikult teistsugused riigieelarve toel
tehtavatest - raha on raha. Euroopa Liidu abifondidel on aga siiski oma
spetsiifika, mis võimaldab ühelt poolt euroopalikku rangemat
keskkonnakontrolli, teisalt aga raha keskkonnavaenulikele megaprojektidele,
milleks Eesti oma vahenditega kunagi võimeline ei oleks. Kõige otsesemalt
mõjutab meie keskkonnaseisundit Euroopa Liiduga liitumisel siiski sealse
seadusandluse ülevõtmine, mitte abirahad. Just Euroopa Liidu seadused on need,
millest tuleneb arvukalt nõudmisi, mida Eesti peab järgima. Paljud Eestis täna
tehtavad investeeringud, nagu näiteks Narva elektrijaamade põlevkivikatelde
uuendamine, on otseselt tingitud Euroopa Liidu nõuetest. Ka see on Euroopa Liiduga
liitumise otsene keskkonnamõju.
Abi kasutamine on ette määratud
Euroopa
Liidu abirahade võimalikud kasutusvaldkonnad on väga täpselt paika pandud ja
Eestil tuleb neid reegleid järgida. Välisabi puhul on tüüpiline, et abi andev
riik või organisatsioon ei tee teisele niisama kingitust, vaid määrab
detailselt ära selle, milleks abisummasid kasutada tuleb. Ka Euroopa Liidu
abifondid toimivad sama loogika järgi. Eesti ei saa abi kasutada oma
prioriteetsete projektide rahastamiseks, vaid peab tegelema Euroopa Liidu poolt
prioriteetseteks peetavate projektidega. Näiteks Ühtekuuluvusfondi abi saab
riik taotleda transpordiprojektidele, kuid vaid sellistele, mis loovad ühendusi
teiste Euroopa Liidu riikide transpordikoridoridega. Nii näiteks
finantseeritaksegi Ühtekuuluvusfondi abiga Ida-Euroopa kandidaatriikides
arvukalt uute maanteeühenduste rajamist, mis suurendab keskkonnavaenulikku
autokasutust ja vajadust nafta järele. Ühtekuuluvusfondi abimiljoneid pole aga
võimalik kasutada näiteks linnade ühistranspordi arendamiseks, kuigi selline
keskkonnasõbralikum ja ruumisäästlikum transpordilahendus on püsivalt
alarahastatud ja vajaks väga Euroopa Liidu abirahasid.
Autokeskse
transpordimudeli jõuline arendamine ongi üheks peamiseks näiteks Euroopa Liidu
abirahade kasutamisega kaasnevatest negatiivsetest keskkonnamõjudest. Kui
Euroopa Liidus ollakse tänaseks aru saanud autokeskse ühiskonna tekitatavatest
probleemidest, ei rahastata abirahadega Eesti-sugustes uutes liikmesriikides
sellele vaatamata alternatiivseid keskkonnasõbralikke lahendusi. Ka Euroopa
Liidu abi põllumajandussektorile on potentsiaalne probleemide allikas. Eestis
on viimase kümnendi jooksul finantsvahendite piiratuse tõttu põldudel põhjavett
reostavaid taimekaitse- ja putukatõrjemürke suhteliselt vähe kasutatud. Euroopa
abirahade toel on aga põllumajandus taas intensiivistumas ja talunike
võimalused kemikaalide kasutamiseks ja põllumajandusmaastiku bioloogilise
mitmekesisuse vähendamiseks kahjuks taas suurenemas. Eesti ei soovi kasutada
oma šanssi hõivata suur Euroopa ökoloogiliste põllumajandussaaduste turunišš.
Üheks
potentsiaalseks keskkonnaprobleemide tekitajaks on ka mitmete Euroopa Liidu
abifondide poolt finantseeritavate projektide suurus. Näiteks Ühtekuuluvusfondi
puhul peab rahastatava keskkonna- või transpordiprojekti maht olema vähemalt
200 miljonit krooni. On väga positiivne, et selle fondi abiraha saab kasutada
ka keskkonnaprojektideks, kuid sedavõrd kõrge projekti mahu alampiir on
Eesti-suguses väikeriigis ilmselgelt probleemiks. "Väike on ilus,"
väitis Saksa majandusteadlane ja kirjamees Ernst Friedrich Schumacher ja see
kehtib suuresti ka selliste abiprojektide puhul. 200 miljoni eest saab ehitada
suurlinna betoonist ja rauast tavalahendusega veepuhastussüsteemi, kuid
väikelinna alternatiivse ökotehnoloogilise lahendusega keskkonnasõbraliku ja
vähese käigushoidmise kuluga puhastit pole võimalik rajada. Selline mõistlik
lahendus on konkreetse abifondi kontekstis lihtsalt liiga odav. On karm tõde,
et väheste suurprojektide rahastamist on lihtsalt kergem hallata ja kontrollida
kui arvukaid väikeprojekte.
Liitumine keskkonnale pigem kasulik
Eelpool
nimetatu ei tähenda siiski, et Euroopa Liiduga liitumine ja sealsete abirahade
kasutamine tooks peamiselt kaasa keskkonnakahjustusi. Pikas perspektiivis toob
Euroopa Liidu karmimate keskkonnanõuete ülevõtmine Eestis siiski kaasa pigem
kasu keskkonnaseisundile. Meie senine liberaalne poliitika ja suund riigi
minimaalsele sekkumisele pole keskkonnakaitsele kasuks tulnud ja see suund on
loodetavasti seoses liitumisega muutumas.
Ka Euroopa
Liidu abifondidest on Eesti juba saanud ja saab ühe enam raha
keskkonnakaitselisteks kulutusteks. Paljude keskkonnadirektiivide rakendamine
(näiteks joogivee hea kvaliteedi tagamine või korralik jäätmekäitlus) eeldab
uutelt liituvatelt riikidelt lühikese aja jooksul väga suuri investeeringuid ja
selles pakub Euroopa Liit omapoolset finantsabi. Selline Euroopa Liidu
ühiseelarvest väetimate aitamine on tänases maailmas iseenesest suhteliselt
unikaalne nähtus - levinud suund on ju pigem see, et igaüks peab ise oma hädas
hakkama saama ja igasugune hädaliste subsideerimine on halb. Seda enam tuleb
Euroopa rikkamate riikide maksumaksjate rahaga ümber käia säästlikult. Oluline
on, et Euroopa Liidu abifondide kasutamist hoolikalt planeeritakse ja
jälgitakse ning ka kolmanda sektori sõltumatu järelvalve peab mängima olulist
rolli. Lisaks sellele, et üksikutele abiprojektidele tehakse seadusega
ettenähtud keskkonnamõjude hinnanguid, tuleb pidevalt kaaluda ka laiemalt
Euroopa Liidu poolt antava abi keskkonnamõjusid. Eesti peab olema tugev,
ütlemaks "ei" sellisele abile, mis ei ole suunatud meie endi
prioriteetide elluviimisele või millega võib kaasneda on negatiivne keskkonna-
või sotsiaalse mõju.
EL abifondid Eestis aastatel 2004-2006
kokku:
|
Ühtekuuluvusfond (309 miljonit Eurot)
- transpordi infrastruktuur
- keskkonnakaitse infrastruktuur
Struktuurifondid (371 miljonit Eurot)
- Euroopa Sotsiaalfond (ESF) - tööhõive tõstmine
läbi inimressursi arendamise
- Euroopa Regionaalarengu
Fond (ERDF) - majandusareng ja uute töökohtade
loomine
- Euroopa Põllumajanduse Arenduse- ja Tagatisfond (EAGGF)
- põllumajandus ja maaelu
- Kalanduse Arendusfond (FIFG) - kalandus
Ühenduse algatused (386 miljonit Eurot)
- INTERREG - riikidevaheline koostöö
piirkondade arendamiseks
- EQUAL - riikidevaheline koostöö ebavõrdsuse
kaotamiseks tööturul
|