Kahekõne: looduskaitse hakkab meile tõelist kasu tooma 50 aasta pärast 10.04.2004
Natura 2000 looduskaitsealade
võrgustiku projekt ei ole tegelikult meie jaoks hirmus õnnetus ja läbikukkumine
ning Euroopa Liidu tänaste rangete looduskaitsenõuete täitmine maksab meile
hiljem kuhjaga tagasi.
Peep Mardiste: Natura 2000ga seoses tegelikult midagi väga uut Eestis
ei tehta, meie looduskaitsetraditsioon on tugev ja vana, vaid üldine suund on
natuke teine. Siiani oleme kaitsnud mingeid konkreetseid objekte, üksikuid
puid, toredaid kivisid või kotkast. Aga see lähenemine, kus kaitstakse laiemaid
elupaigatüüpe, on meile uus ja harjumatu, aga kindlasti väga vajalik. Kui
algselt tegeles iga Euroopa riik mingite üksikute maalappide kaitsega, siis
nüüd lõpuks on need seotud läbimõeldult suureks ühtseks kaitsealade
võrgustikuks ja see on täiesti uus kvaliteet.
Jaak Tambets: Kaitsealad valib iga riik ise, kuid EL on paika pannud
nende kriteeriumid. Alade kaardi peame 1. maiks valmis saama ning nende
kaitsmine sõltub edaspidi meist. Ajalehti lugedes võib tunduda, et Natura on
Eestis tõesti väga halvasti läinud, palju olevat kaebusi. Samas võiks aga
näiteks tuua Soome, kus saadi Natura-alade kaardistamise kohta üle 10 000
kaebuse, millest paljude lahendamiseks tuli riigil kohut käia.
Eestis tuli vastavale küsitlusele 700 vastust, millest kõik pole sugugi
kaebused, vaid näiteks lihtsalt küsimised. Siin on tähelepanuta jäänud ka
tõsiasi, et Euroopa Komisjoni huvitavad Natura aladel vaid ökoloogilised
kriteeriumid. Probleemid maaomanikega tuleb igal riigil ise lahendada.
Mardiste: Muide, kui meie praegu oleme tänu liitumisele sunnitud oma
looduskaitset tõsisemalt võtma, on see meile ilmselt 50 aasta pärast väga suur
trump. Meil pole seetõttu võib-olla nii palju võimalusi oma majanduses hetkel
üht-teist arendada, aga pikemas perspektiivis läheb puutumatu looduse suur
osakaal suuremasse hinda kui tänane viljakas põllumaa või põlevkiviväli. Praegu
võime viriseda, et me ei saa niipalju metsa raiuda ja uusi sadamaid ehitada,
kuid hiljem on meie sood ja loodusilmelised metsad ai-nult trumbiks. Loodushoid
ei tähenda ainult keelamist, see tähendab puhkamist, turismi, maalähedast
põllupidamist ja inimväärset elukeskkonda. Miks elanikud täna Tallinnast või
Londonist põgenevad ja linna taga uut elamist otsivad?
Tambets: Kui jagada looduskaitse tagajärjed perspektiivi pikkuse
järgi, siis kõige rohkem proteste tekib meil n-ö lühikese perspektiivi suhtes.
Omanik mõtleb, et kui ma oma metsa kohe maha võtta ei saa, jään ilma suurtest
rahasummadest. Aga pika aja jooksul võib see maha võtmata jäänud mets tuua
rohkem raha sisse kui puit. Muidugi tuleb aru saada ka omanikust, kes peab
elama nüüd ja praegu.
Kas või Kagu-Eesti vaesed piirkonnad, kus pole tööd ja leiba piisavalt ning
peamiselt metsale loodetaksegi. Ometi on Eestis väga vähe metsaomanikke, kelle
kinnistu suurus võimaldaks kas või keskmiseski perspektiivis vaid metsast
elada. Selleks ongi Eesti ühiskonnal tarkust vaja, et leida mõistlik tasakaal
inimeste ja looduse huvide vahel.
Mardiste: Tuleb kummutada arusaam, et kaitseala tähendab, et sinna
tõmmatakse aed ümber, ja eraomanik, kelle maa juhtub kaitse all olema, ei saa
seal enam midagi teha. Olin nädala eest Gruusias Boržomi rahvuspargis, kus
välisraha toel on leitud koostööviis, kus kaitsealal elavad inimesed saavad
sellest otsest kasu ja toetavad kaitsepüüdlusi. Investeeritud on
turismipotentsiaali, on parandatud külateid ja -koole, kohalikud elanikud
saavad oma hobustega turiste sõidutada, neile oma talus kodujuustu müüa ja
peavarju pakkuda. Massiturismipaik kaitseala muidugi ei ole, aga ta ei sulge
võimalusi elanikele ja maaomanikele tulu teenimiseks, pigem vastupidi.
Arvan, et hetkel tekkinud protest Natura 2000 vastu on teadmatusest kantud.
Omanikud hindavad ohtu üle, nad ei ole Natura olemusest täpselt aru saanud ja
neil on tohutu hirm selle ees, et kõik keelatakse ära.
Mis pole midagi imelikku, kuna infot on vähe jagatud. Keskkonnaministeerium
on alahinnanud maaomanike hirmusid ja pole taas kord osanud huvigruppe
piisavalt kaasata ja informeerida. Naturaga seoses on loodud väga head
andmebaasid, tohutu hulk tarku inimesi on metsad ja sood läbi jalutanud ja ära
hinnanud, enamasti välisraha toel. Samasugust tähelepanu ei ole kahjuks
pööratud kogutud teabe edastamisele.
Tambets: Aastaid arvati, et Natura 2000 kaitsealade võrgustiku
rakendamine on Eesti jaoks vaid väike tehniline probleem, sest «oleme ju kõik
metsas käinud ja seal käpalisi näinud». Meie loodus on tõesti samadel
laiuskraadidel asuvate teiste riikide ja piirkondade omaga võrreldes
suhteliselt hästi säilinud. Alles päris viimasel ajal on hakatud taipama, kui
palju teadmisi ja aega selleks on kulunud ja kulub edaspidigi. Info jagamine
omanikele jäi ehk tõesti napiks. Peame aga arvestama, et ministeeriumid
koosnevad väikeses riigis ikka vaid käputäiest ametnikest, kes ei jõua parimagi
tahtmise juures iga maaomanikuni.
Arvan, et keskkonnaministeerium on teinud Natura 2000 alade selekteerimise
ja kaardistamise korraldamisel ning nende kaitse tagamiseks vajalike seaduste
loomisel ära hiigelsuure töö. Selle töö tulemuste inimesteni viimisel on minu
arvates «pudelikaelaks» maakonna keskkonnateenistus, kus töötab enamasti vaid
üks ekspert, kelle õlgadele on pandud üle jõu käiv töö.
Mardiste: EL kaitseb liituvate riikide puutumatut loodust seepärast,
et vanadel liikmesmaadel ei ole enam seda, mida kaitsta. Seepärast toetas ka
Soome Eesti Narva elektrijaamade õhusaaste vähendamist, kuna see tekitas neile
otsest probleemi happevihmade näol. Lisaksin ELiga liitumise mõjude juurde
sellise mõtte, et tööstusettevõtted investeeriksid oma puhastusseadmetesse ja
filtritesse ilmselt niikuinii, kuigi ilmselt mitte nii lühikese aja jooksul
nagu praegu tänu liitumisele. Maailmaturul ei löö saastaja lihtsalt läbi, sest
tarbija on keskkonnateadlik. Arvan, et looduskaitse on see, mis tänu
liitumisele võidab.
Tambets: Meil on unikaalne võimalus teiste tehtud vigu vältida ja
kaitsta loodust ennetavalt. Väga palju kordi kallim on rikutud looduse
taastamine, mida nüüd läänes hoolega tehakse. Siin ei piisa vaid
traditsioonilise looduskaitse jõupingutustest, loodushoidlik mõttelaad peab
juurduma igas eluvaldkonnas.
Tundub aga, et iga riik tahab millegipärast, kas või lühidalt, korrata
teiste varem tehtud vigu. Metsanduses näiteks on see tee juba läbi käidud ja
praegune areng tundub selgelt olevat säästvama majandamise suunas.
Mardiste: Sellessamas põllumajanduses, kus EL tegelikult doteerib
tohutult ka tootmist, väetamist ja looduse hävitamist, on
põllumajanduspoliitika muutumas maaelupoliitikaks. Ei toetata enam massilist
keskkonnavaenulikku ületootmist, vaid maaelu.
Maaelu püsimajäämise võib tagada turism või hoopis miski muu kui
traditsiooniline vilja- ja kartulikasvatus. Eestis on oht, et üritame
põllumajandusega jõuda sinna, kus olid Holland või Taani kümme aastat tagasi.
ELi abiraha läheb küll paljus keskkonnainvesteeringuteks, aga võime olla nii
rumalad, kus teiste fondide rahaga kahjustame loodust - ehitame kiirteid läbi
metsa või kahjustame tähtsaid linnualasid sadamate arendamisega. Saame ka
arendada edasi põlevkivienergeetikat, selle asemel, et alternatiive planeerida.
Siin on palju kinni planeerijate ja rahajagajate tarkuses.
Tambets: Käisin Taanis ühe endise keskkonnaministeeriumi veeosakonna
juhataja maakodus. Juhataja oli väga uhke, tal rippus seinal kaks diplomit. Ühe
oli saanud ta isa selle eest, et oli maaparandustööde käigus jõe sirgeks
ajanud, teise tema ise selle eest, et ta oli sama jõe kõveraks tagasi väänanud.
Mees leidis, et mõlemad autasud olid omas ajas väga väärikad. Ka meie peame
mõistma, et elame just selles omas ajas, kus väärtushinnangud kiiresti muutuvad,
ning käituma uutele olukordadele vastavalt.
Näiteks Tartu lähedal asuva Alam-Pedja looduskaitseala luhtade ja vanajõgede
kraavitamise ja kuivendamisega ei jõutud omal ajal tegeleda. Tänu sellele
säilis ulatuslik (pool)looduslik märgala, mis on võimeline puhverdama hulga
tulvavett, nii et Tartu ujutatakse siiski vaid haruharva üle. Oleme selle tõttu
enam-vähem kaitstud tohutute kahjustuste eest, millega näiteks Reini- ja
Maasi-äärsed linnad maadlevad.
Euroliiduga liitumine on palju tööd juurde toonud, aga kui ELi astumist
pragmaatikuna vaadata, siis: kui sealt hiljem kahtlemata saadavate hüvede eest
tuleb maksta looduse kaitsmisega, siis on see hea vahetuskaup. Lõppeks ma
siiski ka ei usu, et meie laiuskraadidel traditsiooniline põllumajandus kedagi
rikkaks teeb. Kartulikasvatusega tegelev talupidaja on küll nn õige põllumees,
kuid tulevik on kombineeritud maakasutuse päralt.
Üles kirjutanud Liisi Poll