Eesti Roheline Liikumine ei ole nõus Tõnis Oja soovitustega: keskenduda
keskkonnasõbralike energiaallikate arendamise asemel põlevkivile ja
tuumaenergiale.
Eesti Roheline Liikumine ei hakka esmaspäevase Äripäeva kolumni vastuseks
arutlema teemal, kas valitsus on keskkonnasõbralik või mitte. Jäägu see
valitsuse vastata.
Kuigi jah, kui koostasime analüüsi tänase valitsuse keskkonnaprogrammi
täitmisest 2003. aasta jooksul, ei näidanud see meile rõõmustavaid tulemusi.
Küll aga arendavat valitsus hetkel näiteks ökoloogilise maksureformi ideed ning
see on keskkonnakaitsjale jällegi positiivne signaal.
Eesti Roheline Liikumine ei ole aga nõus Tõnis Oja kolumni sisuliste
soovitustega. Kui Eestis lõpetataks praegu sotsiaalsetel kaalutlustel kehtiv
põlevkivienergia massiline doteerimine, lõpeks ka jutt põlevkivienergia
madalast hinnast ja alternatiivide majanduslikust mõttetusest.
Põlevkivivarud pole lõputud, kaevandama tuleb hakata järjest sügavamalt, mis
tõstab omakorda põlevkivi hinda. Mitte just kauges tulevikus plaanitakse
kaevamise alustamist ka praeguste kaitsealade all, mis toob kaasa uusi
keskkonnaprobleeme, näiteks seab ohtu looduskaitsealade veerežiimi. Loomulikult
ei saa põlevkivi asendada päevapealt. Kuid põlevkivi jätkuv eelistamine pikas
plaanis, mida soovitab mahukate lisainvesteeringute kaudu ka Tõnis Oja, pole
jätkusuutlik ning on hea, et valitsus on tegemas esimesi väikeseid samme
taastuvate energiaallikate arenemiseks.
Oja seisukoht, et tuleks keskenduda põlevkivijaamade keskkonnasõbralikumaks
muutmisele, pole pikas plaanis siiski keskkonnasõbralik. Me võime
põlevkivielektri tootmisse teha kui tahes palju keskkonnainvesteeringuid, aga
põlevkivi kui taastumatu fossiilse energiaallika põletamine jääb fossiilse
kütuse põletamiseks.
Me võime tuumapommide tootmise protsessi teha võimalikult ohutuks, aga
produkt ise ei muutu sellest inimsõbralikumaks. Me peaks kõik soovima, et Eesti
ei jääks ühe elaniku kohta arvestatuna üheks maailma suuremaks
kasvuhoonegaaside emiteerijaks.
Valitsus peaks looma jõuliste sammudega soodsa ja stabiilse keskkonna
taastuvenergeetika arenguks Eestis.
Ainult põlevkivisektorile alandatud keskkonnamaksud, aga ka energiapoliitika
kujundajate (mugavusest tingitud?) soov põlevkivimonopoli säilitada on
alternatiivide jõulist turuletulekut kahjuks edukalt pärssinud. Eesti Energia
Ignalinasse investeerimise mõtte tõttu satub tuumaenergia kui parima
tulevikulahenduse teema üha sagedamini avalikkuse ette, seekord on
tuumaenergialobi tulemus lugejani jõudnud Äripäeva ajakirjaniku vahendusel.
Kuigi tuumajaam ei emiteeri erinevalt põlevkivijaamast kasvuhoonegaase, ei saa
seda kuidagi pidada keskkonnasõbralikuks alternatiiviks.
Tuumaenergeetikaga kaasnevad sootuks teised ja mitte väiksemad keskkonna-
ning ohutusprobleemid. Kuna on selge, et Eestisse tuumajaama kunagi ei rajata, tekitab
soov investeerida sedavõrd ohtlikku rajatisse meist ohutus kauguses Leedus ka
eetilisi probleeme.