Peep Mardiste

Euroopa Liidu abiraha suunatakse kabinetivaikuses 10.03.2005

Erinevalt enamikest liikmesriikidest planeeritakse Euroopa Liidu ühiseelarvet seitsmeaastaste perioodide kaupa. Rahastamise planeerimine pikemaks perioodiks võimaldab sõnastada olulised prioriteedid ning nende saavutamist kohe ka kontrollida. Kuna Euroopa Liidu ühiseelarvest kulub märkimisväärne osa vaesemate liikmesriikide ja regioonide arendamiseks, peab iga liikmesriik detailselt põhjendama järgmiseks eelarveperioodiks oma eelisvaldkonnad abimiljardite kasutamiseks. Vastav protsess on ka Eestis eelarveperioodiks 2007-2013 alanud.

Kuna Eesti on seni eelistanud Euroopa Liidu abimiljardeid kasutada kujundlikult väljendades eelistuse “asfalt, mitte ajud” alusel, on oluline põhjalikult hinnata massiivsete infrastruktuuriinvesteeringute mõjusid keskkonnale. Teede ja sadamate ehitus, investeeringud põlevkivienergeetikasse ning põllumajandustootmise intensiivistamine on näited toetatavatest tegevustest, mille negatiivne keskkonnamõju võib osutuda märkimisväärseks. Kuid veelgi olulisemaks keskkonna- ja sotsiaalsete mõjude hindamisest tuleb pidada aktiivset ühiskondlikku arutelu Euroopa Liidu abirahade kasutusvaldkondade teemadel ning planeerimise läbipaistvust.

Mõistlike ja keskkonnasõbralike valikutena võiks Euroopa Liidu abirahade programmeerimisel keskenduda muuhulgas sellistele mõistetele, nagu maaelu mitmekesisus (mitte massiivne põllumajanduslik tootmine), alternatiivenergeetika (mitte põlevkivi põletamise kinnistamine), loodussõbralik transport (mitte uued teed ja sillad), avaliku linnaruumi kaitse ja arendamine (mitte linnaruumi kaootiline areng). Eesti ei peaks Euroopa Liidu abirahade suurusest pimestatuna panustama vanade liikmesriikide vigade kordamisele, vaid loodusele ja ühiskonnale mõistlike lahenduste otsimisele. See on võimalik vaid avatuse ja ulatusliku avaliku arutelu käigus, mitte rahandusministeeriumi kabinetivaikuses.

Kaasamine jätkuvalt probleemiks

Euroopa Liit küll nõuab liikmesriikidelt avalikkuse kaasamist eelarveperioodi 2007-2013 strateegiate ettevalmistamisse, kuid Brüsselist kaasamise kvaliteeti ei kontrollita. Seega on kaasamise vorm ja ulatus planeerimisprotsessi koordineeriva rahandusministeeriumi otsustada, kes seni pole vastavate algatustega kiirustanud. Probleeme avalikkuse kaasamise organiseerimisega oli valitsusel ka eelmises sarnases protsessis, kus planeeriti Euroopa Liidu abirahade kasutamist aastateks 2004-2006 (Riiklik Arengukava 2004-2006). Toona küll identifitseeriti valdkondade kaupa vabaühendustest olulisimad koostööpartnerid, kuid kogu protsessi kiire tempo ja kaootilisuse juures tehti vabaühenduste sisuline osalemine väga raskeks. Ka Riiklikule Arengukavale tehtud strateegilist keskkonnamõjude hindamist ei suudetud protsessi piisavalt hästi integreerida.

Jõudmata täna ära oodata ministeeriumide “ärkamist“ läbipaistva protsessi algatamisel, on tugevamad avalikes huvides tegutsevad vabaühendused ja nende katusorganisatsioonid alustanud tihedat sisulist koostööd, et tagada avalikkuse huvide esindatus eelarveperioodi 2007-2013 kavandamise protsessis. Kuna infovahetus ja koostöö käib ka omavalitsusliitude ja ametiühingutega, siis võib sellest mitteformaalsest koalitsioonist oodata tõhusat avalike huvide eest seisjat. Kuigi koalitsioon on dialoogis valitsusega (kahjuks sageli ka monoloogis, kuna meie küsimused kipuvad krooniliselt vastuseta jääma), ei saa avalikkuse kaasamine kaugeltki sellega piirduda. Võrdsed võimalused Eesti prioriteetide valimisel Euroopa Liidu toetuste kasutamiseks tuleb luua kõigile, kogu protsess peab olema läbimõeldud, arusaadav ja läbipaistev.