Euroabi: lööme ruttu laiaks? 15.06.2006
Euroopa Liidu ühiseelarvest Eestile antavasse abisse ei suhtuta Eestis kuigi vastutustundlikult. EL abi näol on aga tegu Euroopa maksumaksjate solidaarsusaktiga ja meil pole õigust seda kui maast leitud raha mõtlematult esimese ettetulnud idee realiseerimiseks laiaks lüüa.
Eesti on oma arengus jõudnud ajajärku, mis on meie jaoks uus ja võõras: me oleme ootamatult rikkaks saanud. Kiire majanduskasv jätab keskvalitsusele ja omavalitsustele kätte ootamatult suuri tulusid, lisaks tuleb Euroopa Liidust Eestisse üha suuremaid abisummasid. Meil on raha, millega suuri asju teha. Kahjuks on paljud, kes peaks selles situatsioonis investeeringuid väga strateegiliselt planeerima, tervet mõistust kaotamas.
Eestil on aastatel 2007-2013 võimalik kasutada kuni 71 miljardit krooni Euroopa Liidu ühiseelarvest tulevat raha, et vähendada meie mahajäämust üleliidulisest keskmisest. Suur väljakutse, aga minus puudub kahjuks optimism, et Eesti suudaks murdosagi näiteks Iirimaa poolt saavutatud euroabi kasutamise edust korrata. Seda lihtsal põhjusel - valitsevates ringkondades lihtsalt puudub soov strateegiliselt mõelda. Oluline on lõputu valimisteks valmistumine ja parteide rahastajate meelespidamine, mitte see, kuidas me Eestis 50 aasta pärast elame ja toime tuleme. On kaks miljardiprojekti, mis iseloomustavad kõige paremini mingi osa valitsejate lühinägelikkust ootamatult rikastuva Eesti vahendite kasutamisel: Saaremaa püsiühendus ja Tallinna-Tartu kiirtee.
Saaremaa sild on idee, mille mõned poliitringkondades mõjukad saarlased aastate eest välja pakkusid ja sealt peale on riik raisanud miljoneid, et selle uitmõtte tehnilisi lahendusi hinnata. Kui hiljaaegu majandusministri juures küsisin, mis on kavandatud hiigelinvesteeringu eesmärk, siis vastust ei tulnud. Sest keegi kas enam ei mäleta eesmärgi või pole seda keegi püstitanudki. Kui eesmärk suudetaks sõnastada, siis aitaks Eesti Roheline Liikumine heameelega edasi mõelda, mis oleks selle täitmiseks parim lahendus. Tallinna-Tartu maantee on teine põnev näide: eirates põhjalike uuringute ja arutelude käigus paikapandud riigi pikaajalisi transpordisektori arengukavasid, tahab seltskond poliitikuid kohemaid asfaldimasinad tööle panna ja on toonud kiirtee plaani otse Riigikogusse. Kiirtee rajamise vajadust põhjendatakse peamiselt kaotatud inimeludega. Kui riigil on vaba raha tõesti üle kümne miljardi, siis ma söön oma mütsi ära, kui pole odavamaid lahendusi, mis aitaks säästa sadakond inimelu (nt investeeringud tervishoiusektoris).
Õnneks olen ma optimist ja usun, et maksumaksjatel jagub mõistust, et vähemalt finantsmahukad suuremad lollused ära hoida. Selles, et valitsus pseudoprobleemide asemel olulisele keskenduks, on raskem loota. Tänase Eesti probleem pole mitte vähene asfaldikogus. Meie probleem on sarnane muu Euroopaga: meie heaolu ja areng püsib taastumatute loodusvarade raiskamisel ja kui me tahame 50 aasta pärast vähegi inimväärselt elada (mille võimalikkuses ma veendunud pole), tuleb majandus põhimõtteliselt uutel alustel üles ehitada. Euroopa Liidu 71 abimiljardit saavad siin abiks olla.
* * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * *
Euroopa Liidu 2007-2013 eelarvest finantseeritavad suurimad transpordiprojektid (MKM esialgsed ideed, suuruse järjekorras, EEK)
- Tallinna ringtee + Tallinn-Paldiski maantee 3,6 mld
- Saaremaa püsiühendus 2,0 mld
- Elektriraudtee veeremi uuendamine 1,8 mld
- Muuga sadama territooriumi laiendamine 1,5 mld
- Tallinna uute trammiliinide ehitus 1,5 mld
- Väo-Maardu rekonstrueerimine 1,4 mld
- Ülemiste liiklussõlm 1,4 mld