Tuumajaam on meile parim? 27.10.2006
Peep Mardiste kirjutab, et osalemine Ignalina tuumajaama ehitusel võtab Eestilt võimaluse kasutada peamiste eneriaallikatena keskkonnale kahjutuid ja taastuvaid loodusvarasid.
Inimkond on oma heaolu üles ehitanud planeedi taastumatud loodusressursse arutult raisates. Elame ja arendame majandust juba ammu üle planeedi taluvusvõime ehk elame tulevaste põlvede valikuvabaduste nullimise hinnaga võlgu. Hetkel vältimatuna tunduva öko- ja sotsiaalkatastroofi ärahoidmiseks on lahendusi üks: majandused ümber struktureerida taastuvate energiaallikate kasutamisele.
Eestis arutluse all olev energialahendus tuumajaama näol siia pilti ei sobi. Argument, nagu oleks tuumaenergia keskkonnasõbralik, kuna aitaks lahendada kliimamuutuste probleemi, on demagoogia.
Eesti energiapoliitikal on pikas perspektiivis kaks valikut: jätkuvalt keskkonnavaenulik või jätkusuutlik. Esimese näiteks on põlevkivi jätkuv ülimuslikkus energeetika arengukavades, aga ka unistus tuumaenergiast – ükskõik, kas Leedus, Soomes või Eestis.
Kahjuks on Eesti majandus ja areng jätkuvalt (põlev)kivistunud ajast ja arust mõtlemise ohver ja sisulist diskussiooni alternatiivide võimalikkusest ei soovita. Jätkusuutlike, taastuvenergia baasil töötavate lahenduste buumi ei saa tulla enne, kui põlevkivi- ja tuumaenergia lobby Eestis võimutsevad.
Biomassi ja tuulega oleks ilmselt võimalik katta suur osa Eesti energiavajadusest, kui seadusandja vaid sellise strateegilise eesmärgi võtaks. Kuni taastuvenergiat põlevkivi turuosa vähendajana näha ei taheta ja tõsist alternatiivide kaalumist kiiresti ei algatata, avastame end paarikümne aasta pärast Euroopa energiaruumis väljasureva saurusena.
Eesti energiapoliitika suud tuleb võtta energiatootmine hajutamisele. Suurte ülekandekadude ja üha suurenevate julgeolekuriskide tõttu on ühtmoodi halb elektriga varustamise sõltumine põlevkivijaamadest Kirde-Eestis või tuumajaamadest Leedus või Soomes.
Energiatootmine tuleb maksimaalselt üle Eesti hajutada; mitmed maailmas hetkel arendatavad tulevikutehnoloogiad on keskendunud võimalusele toota majapidamises vajalik energiahulk kohapeal väikeses jõujaamas. Kuni nimetatud tehnoloogiate taskukohase hinna ja massilise levikuni oleks mõistlik vältida selliseid investeeringuid, mis kontsentreeriks energiatootmise aastakümneteks mingisse punkti n.
Tsernobõli 1986. aasta katastroofi mastaabis õnnetuse tõenäosus kaasaegsema disainiga tuumajaamas on ilmselt väiksem kui RBMK-tüüpi jaamas, kuid kindlasti pole tõenäosus null. Energiatootmisest üle jäävate äärmiselt radioaktiivsete jäätmete käitlemiseks ja ohutuks ladustamiseks pole 50 aasta jooksul head lahendust leitud. Nii lebavadki veel aastasadu või tuhandeid ohtlikult kiirgavad tuumajäätmed kümnetes maailma riikides ajutistes ladestuspaikades lootusega, et inimkond kunagi nende ohutustamiseks meetodi leiab. Erinevalt tuulepargist või hajutatud väikestele elektrijaamadele on nii tuumajaam kui radioaktiivsete tuumajäätmete hoidla terroristidele ahvatlevaks sihtmärgiks.
Tuumaenergia ei ole lahendus fossiilkütuste (sh põlevkivi) põletamisest tingitud kliimamuutuste leevendamisel. Kuigi tuumajaam kitsalt oma tööprotsessis tõesti kliimamuutusi põhjustavaid kasvuhoonegaase ei emiteeri, kulub suures koguses fossiilseid kütuseid tuumajaama kogu elutsükli jooksul – uraanimaagi kaevandamisel ja rikastamisel, tuumajaama ehitamisel, radioaktiivsete jäätmete transpordil ja ladustamisel.
On arvutatud, et sama tootmisvõimsusega tuulepargi elutsüklis kulub kliimat soojendavaid fossiilkütuseid kaks korda vähem kui tuumajaama puhul. Tuumaenergia on kliima päästmise lahendusena välistanud näiteks ka kliimamuutuste konventsiooni ja Kyoto protokolliga liitunud riigid oma läbirääkimistel. Jutt tuumaenergiast kui Kyoto leppe päästjast ehk keskkonnasõbralikust lahendusest on demagoogia.
Lisaks teravatele keskkonnaprobleemidele on tuumajaama rajamise finantsrisk äärmiselt suur. Tänase kiiresti muutuvas maailmas on tuumajaam riskantselt paindumatu lahendus.
Uusi energeetilisi lahendusi otsitakse kõikjal maailmas väga aktiivselt ning uute tehnoloogiate hinnad järjest langevad. Tuumajaama tehtud hiigelinvesteeringut on lootus tagasi teenida vaid siis, kui see kogu oma ettenähtud eluea ehk aastakümned töötanud on.
Raske sulgeda
Kui rajada täna uus tuumajaam ja homme muutub energiaturul näiteks uute leitud alternatiivide tõttu oluliselt turusituatsioon, siis kahjumiga tuumajaama ei saa “välja lülitada” – selle rajamine on olnud nii kulukas, et mingigi raha tagasiteenimiseks peab see eluea lõpuni edasi töötama.
Ka siis, kui see on majanduslikus mõttes nonsens. Tuumajaama ehitamine on väga kallis, kuid sellega investeeringud ei piirdu - jaama sulgemise ja jäätmete ladustamise kulud moodustavad üldjoontes poole kogu tuumajaama projekti hinnast.
Kõigi hetkel Euroopa Liidus töötavate tuumajaamade sulgemise kulusid kokku hinnatakse 500 miljardile Eurole. Kõik tuumaenergiat arendavad valitsused doteerivad varjatult tuumatööstust suurte summadega, Euroopa Liidus arvutuslikult ainuüksi tuumateaduse rahastamise viimase 30 aastaga kokku 55 miljardi Euroga.
Kui keskkonnasõbralikule taastuvatele energiaallikatele üleminekuks ja uute tehnoloogiate arendamiseks saab soovi korral kasutada näiteks Euroopa Liidu toetusskeemide abi, siis tuumajaama rajamiseks kindlasti mitte. Siin tuleb Eestil hakkama saada oma rahakotiga ja väljaminekud saavad olema hiiglaslikud.
Ajalugu on näidanud, et kogu maailmas toimub riigi-poolne tuumaenergeetika varjatud doteerimine, sarnane surve Riigieelarvele saaks tuumajaama puhul ka Eesti reaalsuseks.
Ja olgem realistid - investeering tuumajaama oleks sedavõrd suur, et selle kõrvalt kaoks vahendid keskkonnasõbralike taastuvenergeetika lahenduste jõuliseks arendamiseks ja rakendamiseks. Tuumaenergia valik oleks Eesti arengu ja tuleviku vastutustundetu suunamine ebasäästlikkuse umbteele.