Radikaalsus keskkonnakaitses 01.02.2007
Grüüne,
lehekülg 6
Aprill 2001.
Tuntud keskkonnaorganisatsiooni Greenpeace üks suurematest laevadest on
jõudnud Tallinna reidile. Info kohe-kohe Tallinna alla jõudvast “vaenulikust
laevastikust” on kuidagi jõudnud keskkonnaministeeriumi ning tolle juhtkonda on
tabanud ärevus - kardetakse kohe algavat aktsiooni, mis võib tuua mingile Eesti
keskkonnaprobleemile (kusjuures ei teatud, millisele) Euroopa avalikkuse
tähelepanu. Ministeeriumis kardetud aktsiooni siiski ei järgnenud, sest laev
käis Tallinna sadamas vaid tankimas ja varusid täiendamas. Mis on radikaalne
keskkonnaliikumine, mis valitsusi sedamoodi ärevuses hoiab?
Liikudes
küllaltki palju rahvusvahelises keskkonnakaitsjate seltskonnas, pole ma eriti
kuulnud äärmuslusest keskkonnaliikumises. Samas võib keskkonna hävitamise
äärmuslikke näiteid seevastu kuhjaga leida: Kaspia mere kuivatamine,
vihmametsade hävitamine, tervete elupaikade hävitamine kliimamuutuste käigus.
On mõneti üllatav, et keskmisest tugevama sotsiaalse närviga inimesed seni
massiliselt ja radikaalselt vastu pole hakanud. On hea, et inimeste teadlikkus
ja mure on kasvamas – sellised bestsellerid, nagu 1960ndate Rachel Carsoni
raamat “Hääletu kevad” ja 1970ndate Rooma Klubi “Kasvu piirid” on saanud mõjuka
järje Al Gore filmi “Ebamugav tõde” näol.
Äärmuslust ja
radikaalsust tuleks tegelikult eraldi vaadelda sõnade ja tegude maailmas.
Radikaalset keskkonnakaitselist mõtlemist on võrratult rohkem kui radikaalset
keskkonnakaitselist tegutsemist. Eestis kohtab esimest haruharva, teist aga
üldse mitte. Eesti oludes on isegi pikett nii haruldane nähtus, et mõned peavad
sedagi radikaalsuseks!
Radikaalsus keskkondlikus mõtlemises
Radikaalsemat,
tavapärasest tublisti erinevat ning loodushoiule keskenduvat maailmakäsitlust
üritatakse sageli peavoolu poolt naeruvääristada või diskrediteerida. Näiteks
paljude radikaalsemate keskkonnamõtlejate tembeldamine ökofašistideks on alatu
ja lihtne samm, millega suudetakse hulk potentsiaalseid huvilisi alternatiivse
mõtte lugemisest eemale peletada. Fašist, teadagi, ei kuulu just kõige
austusväärsemate tiitlite hulka ning sellise lihtsa sildikleepimisega
suudetakse radikaalseid mõtlejaid marginaliseerida. Eesti keeles on võimalik
lugeda mõnede poolt ökofašistiks tembeldatud soomlase Pentti Linkola põnevaid
ja provokatiivseid nägemusi rohelisest ühiskonnast näiteks ajakirjast Akadeemia
(12/1992 ja 9/1995).
Pentti Linkola 1987. aastal esmakordselt avaldatud mahukas rohelise Soome
nägemus näib tarbimisühiskonna muretu esindaja jaoks ehmatavalt radikaalne.
Linkola pakutavad lahendused viitavad tänase "arengu" ebasäästlikule
suunale, olgu näidetena lühidalt loetletud mõned Linkola pakutavad meetmed:
- Lõpetatakse
eraautoliiklus, arendades välja massilise ühistranspordivõrgu ning
jalgratastele vajaliku infrastruktuuri (tihe parandus- ja hooldusvõrk);
- Energiasäästuks
piiratakse elektriliste kodumasinate kasutamist, asendades need käsitsi tehtava
tööga; külmkappi hakkaks taas asendama kelder;
- Keelatakse täielikult reklaamid, kuna
need kutsuvad üles kulutamisele.
- Lõpetatakse
ruumide kütmine soojemaks kui +13...+18 kraadi (siseruumides riietutakse
soojemalt);
- Praktiliselt
lõpetatakse põllumajandussaaduste import-eksport;
- Riietuses pannakse põhirõhk
pikaajalist kandmist võimaldavatele materjalidele, millega sisuliselt
kaoks mõiste "mood";
- Kilekotid kaoks ajaloo prügikasti.
Kui mõnele tundub
Linkola radikaalina, siis samamoodi peavad teised ennekuulmatuks radikaalsuseks
inimtegevust, mis viib vihmametsa hävitamisele, tuhandete liikide
väljasuremisele ja kliima soojenemisele. Soomlasest Pentti Linkolast maailmas
hoopis paremini tuntud näide radikaalsest keskkonnamõtlemisest on süvaökoloogia
(deep ecology). Süvaökoloogia on 1970-ndatel levima hakanud ning suurt
populaarsust võitnud filosoofia, mille jaoks loodus ning selle puutumatuna
säilimine on olulisem kui inimese huvid.
Tuntud on süvaökoloogide võrdse iseenesliku väärtuse (equal intrinsic value)
mõiste, mille järgi on planeedi igal olendil (aga ka näiteks mäel või jõel)
võrdne väärtus ning looduse defineerimine vaid ressursina inimese jaoks on
kohatu ja ebaõiglane. Süvaökoloogia ideoloogia rajaja norrakas Arne Naess peab
ohtlikuks tööstusriikide mõjukate ringkondade hulgas levivat arvamust, nagu
oleks keskkonnakriisi võimalik lahendada vaid tehniliste ja tehnoloogiliste
meetoditega, teadlikkust või majandusliku süsteemi muutmata. Mõneti erinevalt
paljudest teistest filosoofidest kutsuvad süvaökoloogid oma ideid nii suurema
kogukonna kui üksikisiku tasandil ellu rakendama; neist on saanud innustust
paljud radikaalsed keskkonnaliikumised (näiteks EarthFirst!).
Radikaalsus keskkondlikus käitumises
Radikaalsus
keskkonnakaitselises käitumises ei pea olema ainult Greenpeace taoliste
keskkonnaühenduste privileeg. Sisulise muudatuse saavad tuua läbi teadlike ja
süstemaatiliste valikute valitsused ja erasektor. Valitsused paraku ei hiilga
keskkonnakaitseliselt motiveeritud radikaalsete muutuste kasuks otsustamsel,
poliitilises mõtlemises mängivad endiselt rolli muud prioriteedid. Väga
sümboolne on Euroopa Komisjoni viimaste kuude käitumine kliimamuutuste debatis.
Ühelt poolt räägiti jaanuaris 2006 Euroopa Komisjoni poolt avalikustatud uues
energiapaketis palju vajadusest radikaalseteks sammudeks kasvuhoonegaaside
emiteerimise vähendamisel. Kui aga juba paar nädalat hiljem jõudis Euroopa
Komisjoni volinike laudadele seaduseelnõu, mis oleks sundinud autotootjaid
valmistama senisest efektiivsemaid automootoreid (emiteeriks süsinikuühendeid
alla 120 g/km kohta), allusid volinikud kiiresti Saksa autotootjate lobbyle
ja jätsid kasutamata võimaluse midagi konkreetset kliimamuutuste vastu ära
teha.
Kui valitsuste
jaoks oleks radikaalsuseks praegust ebasäästlikku trendi ja suhtumist murdev
otsus, siis mis võiks olla äärmusluseks keskkonnaliikumises,
keskkonnaorganisatsioonide ja inimgruppide käitumises? Mina seoks äärmusluse
keskkonnaliikumises mõistega ‘vägivald.’ Vägivalla defineerimine on loomulikult
individuaalne, inimeste valulävi ehk aktsept teatud sotsiaalse käitumise suhtes
on väga erinev. Äärmuslus oleks mu jaoks ehk peaministri või firmajuhi
pantvangistamine mingite keskkonnakaitseliste nõudmiste täitmiseks.
Tuumajäätmeid
vedavate rongide blokeerimine Saksamaal, öine loata puude istutamine Hollandi
linnade autoteedele (kus istutamiseks puuritakse augud asfaldisse) on näited
radikaalsusest, kuid kindlasti mitte äärmuslus ehk vägivald. Väärtusliku pargi
kaitseks endi puude külge aheldamine jääb minu jaoks normaalse
keskkonnakaitselise käitumise ja radikaalsuse piirimaile. Äärmuslust pole ma
keskkonnakaitselises liikumises näinud ja ei oska seetõttu temast ka pikemalt
kirjutada. Radikaalsust seevastu küll, kuigi ka seda suhteliselt harva.
Rahvusvaheline keskkonnaliikumine on mõõdukas. Looduse vastu teostatavat
genotsiidi vaadates teinekord koguni arusaadamatult mõõdukas.