Läänemere gaasijuhe ei tohi tulla Eesti vetesse 10.09.2007
Gazpromi enamusosalusega Nord Stream AG ootab
Eesti valitsuselt septembri lõpuks vastust oma taotluse kohta alustada Viiburi-Greifswald
gaasijuhtme rajamiseks uuringud Eesti majandusvööndis. Ei ole ühtegi kaalukat põhjust,
miks Eesti peaks lubama ohtliku rajatise oma vetesse.
Euroopa riikidele
on Venemaa (varem N. Liit) olnud pikka aega üheks olulisemaks gaasitarnijaks. Hetkel
tuleb 46% Euroopa Liidus kasutatavast maagaasist Venemaalt. Lisaks otsestele naabritele
on sõltuvus Venemaa gaasist tuntav ka kaugemal: Sloveenias (51% tarbitavast
gaasist imporditakse Venemaalt), Saksamaal (42%), Austrias (35%), Itaalias
(30%). Energiatarneid poliitilise relvana kasutav Venemaa on loomulikult
huvitatud sellise sõltuvuse säilitamisest ja suurendamisest. Kui Euroopa ka
soovib fossiilse kütuse maagaasi osakaalu keskpikas ajaplaanis oma
energiaportfellis suurendada, siis peab ta tõsiselt kaaluma nii kaasnevaid
keskkonna- kui julgeolekuargumente.
Läänemere
gaasijuhe on plaan, mille teostumine selle praegusel kujul ei tohiks olla
Euroopa Liidu huvides ei keskkonnakaitse- ega julgeolekukaalutlustel. Läänemeri
on maailmas küllaltki unikaalne oma ohustatavuse poolest - ühendus ja
veevahetus Atlandi ookeaniga läbi kitsaste Taani väinade on kehv, lisaks on
meri väga madal. Sellest tulenevalt on Läänemere ökosüsteemid äärmiselt
tundlikud kõikvõimalike mõjutuste, sh reostuse suhtes. Reostus, mis sügaval
avamerel kiiresti "lahjendataks," jääks Läänemerd mõjutama väga
pikaks ajaks. Läänemerre on viimase sõja järel maetud kümneid tuhandeid tonne
keemiarelvi ning nende ohustamine pole välistatud ei gaasitrassi ehitamise,
kasutamise ja likvideerimise käigus. Kõige mustema võimaliku stsenaariumi -
suure rõhu all oleva juhtme plahvatamise - mõjudest on oma raportis pikemalt juba
juttu teinud Eesti Teaduste Akadeemia.
Kui Läänemere
põhja asemel rajataks Vene-Saksa gaasijuhtme trass maismaale, oleks see
väiksema rõhu all, siibritega sektsioonideks jagatud ning võimaliku lekke
korral tolle asukoha avastamine ja likvideerimine kiirem ning võimaliku reostuse
ulatus väiksem. Lisaks oleks gaasijuhtme rajamine maismaale kordades odavam
selle ehitamisest merepõhja. Kuni Gazpromi enamusosalusega Nord Stream AG pole
suutnud veenvalt põhjendada, miks ei soovita Venemaa gaasi viimiseks
Kesk-Euroopa turule kasutada odavamat ja ohutumat viisi, pole põhjust neile
lahkelt järeleandmisi teha.
Ka siis, kui
keskkonna- ja finantsargumendid võidavad ning Vene-Saksa gaasijuhe hakkab
maismaad mööda kulgema, pole Läänemere gaasijuhtme rajamiseks tehtud
ettevalmistused olnud asjata. Uuringute käigus kogutud põhjaliku andmestiku Läänemere
geoloogia, elustiku ja ka näiteks keemiarelvade kohta peaks arendaja andma
Helcom'ile, Läänemere äärsete riikide koostööorganile. Uus andmestik aitaks
Läänemere äärsetel riikidel koostöös veelgi paremini mõista ja kaitsta tundliku
mere ökosüsteeme.
Eesti valitsus
peaks suutma eristada Läänemere gaasijuhtme puhul oma seisukohta kujundades
avalikku huvi ja ühe sadamaomanikust ekspeaministri erahuve. Pole kuulda olnud
ühtegi argumenti, miks peaks gaasijuhtme toomine Eesti majandusvööndisse olema meie
huvides. Loota, et vastutulek Gazpromi juhitavale konsortsiumile vähendaks
Venemaa propagandarünnakud Eesti vastu on naiivsevõitu.
