Peep Mardiste

Eesti – rikaste prügimägi? 10.09.2008

Äris saab konkurentsieelise see, kes suudab sama tooteni jõuda väiksemate kuludega. Paraku saavutatakse teinekord konkurentsieelis toote hinnas mitte kajastuvate keskkonnakahjude või töötajate tervise hinnaga. Seda pole endale meeldiv tunnistada, aga me oleme arenenud tööstusriikides aastakümneid kasutanud arengumaid kohana, kuhu rajada kõige saastavamat tootmist või kus ladestada oma ohtikke jäätmeid. Vaatamata kiirele globaliseerumisele on keskkonnakaitselised või sotsiaalsed standardid eri kontinentidel endiselt väga erinevad ning tootjatel jätkuvalt lai valik riikidest, mille nõrku standardeid, olematut järelvalvet või korrumpeeritust ära kasutades oma kulusid "optimeerida."

Maailmas ilmselt tuntuim näide saastava tootmise "ekspordi," hooletu suhtumise ja puuduliku regulatsiooni laastavast koosmõjust on 1979. aasta Bhopali rajatud väetisetehase katastroof. Ühendkuningriigi Union Carbide nimeline firma oli rajanud oma keemiatehase mugavalt otse keset Bhopali linna vaeses Indias – nii sai võrreldes ohutuma, linnavälise paigaga säästa infrastruktuuride rajamise ja töötajate transpordi pealt. Rääkimata sellest, et Indias sai töötajatele maksta kordi vähem, kui kodusel Albionil. Töötajate ja keskkonna arvelt kulude "optimeerimine" lõppes paraku 1984. aastal tehase õhkulendamise, 3000 linnaelaniku kohese hukkumise ning ajapikku kokku kuni 20 000 linlase surmaga.

Aafrikas kerkiv prügimägi

Kui Bhopal on üldtuntud juhtum, siis lõviosa rikaste riikide saasta poolt vaesematele riikidele põhjustatud hädadest on avalikkusele teadmata. See hävitab küll loodust ja tapab inimesi, aga teeb seda pigem ajapikku ja kaude ning jääb sageli märkamatuks või ei ületa lihtsalt uudisekünnist. Eestlastele meenub küll ehk palju kära tekitanud juhtum 2006. aasta septembrist, mil Greenpeace aktivistid hoidsid Paldiski sadamas kinni tankerit Probo Koala. Tanker oli eelnevalt sokutanud Aafrikasse  Elevandiluurannikule sadu tonne toksilisi jäätmeid, põhjustades väidetavalt 10 inimese surma. Mürgilasti omanike kalkulatsioon oli taaskord lihtne – kui Amsterdami sadam oli küsinud lasti käitlemise eest pool miljonit eurot, siis Aafrikas saadi sellest lahti tühise 15 000 euro eest. Kaup tuli küll tülikalt kaugele vedada, ent kasum oli siiski priske.

Paljud meist ei kujuta ette elu ilma arvutite ja interneti pakutava ajavõiduta. Ent selgi mündil on teine pool – elektroonikajäätmed on saanud üheks moodsa aja ekspordiartikliks arengumaadesse. ÜRO keskkonnaagentuuri UNEP arvutuste kohaselt tekib maailmas aastas umbes 50 miljonit tonni elektroonikajäätmeid. Keegi ei tea, kui suur osa täpselt sellest jõuab "ümbertöötlemiseks" Lääne-Aafrikasse, Pakistani või Hiinasse. Ei pea aga olema meditsiiniekspert, et aimata, kuidas mõjub vasktraadi kättesaamiseks põlemapandud personaalarvutitest ja teleritest erituvad gaasid sissehingamisel aafriklaste organismile. On enesepett arvata, et elektroonikajäätmete Aafrikasse eksportijad oma toote "elutsüklit" mustal mandril ei tea. Ent elektroonikajäätmete Aafrikas "käitlemine" annab selge konkurentsieelise võrreldes samade jäätmete ümbertöötlemise ja ohutu ladustamisega koduses Põhja-Ameerikas või Euroopas ning kasum vajab teenimist.

Probleem ka Eestis

Ei maksa siiski arvata, et rikkamate või ahnemate saast on kauge probleem, mis meid Eestis ei ohusta. Sisepiirideta Euroopa Liidus annab juba aastaid palju kõneainet jäätmete vedu näiteks Saksamaalt ja Austriast vaesematesse naaberriikidesse Tšehhi, Slovakkiasse ja Ungarisse. Ka eestlaste teadmatust ja puudulikku seadustikku on oma rämpsust odavalt vabanemiseks ära kasutatud. 1992. aastal sokutati Eesti elektrijaamades põletamiseks Saksamaalt mägede viisi kasutatud autokumme. Kohapeal selgus, et põlevkivi asendajat vanadest autokummidest siiski pole ja suur osa kasututest rehvidest põles hiljem hoopis musta suitsu saatel Muuga sadama kail.

Ent Eesti pole ainult sihtriik. Ühe Leedu tuumajaamas osalemise vajadusest rääkiva Eesti partei poliitikud on tegemas efektset, aga eetiliselt küsitavat diili, mille teostudes saame meie oma lambipirni põlema ja toa soojaks, leedukad vaadaku aga ise, kuidas selle hinnaks olevate ohtlike tuumajäätmetega hakkama saavad. Põhjamaadele oleks majanduslikult kasulik importida massiliselt Venemaalt odavat elektrit, kuid ometigi sellele ei minda, kuna ei peeta õigeks niimoodi toetada saastavate ja ohtlike tuumajaamade käigushoidmist Venemaal. Majanduslikult ilmselt rumal, ent riikide poolt eetiline valik.

Ettevõtjate valikutes ei tarvitse eetilised kriteeriumid siiski sedavõrd kesksel kohal asetseda. Miks ei töödelda eile ajalehes viidatud juhtumil vanu akusid ümber mitte seal, kus nad enamjaolt tekivad, vaid Eestis? Miks ei rajatud Steri tehast sinna, kust steriliseerimist vajavad arstiriistad päris on? Kas põhjus on tõesti vaid Eestile konkurentsieelist võimaldav odav tööjõud või siiski ka miski muu? Tänaste majandusraskuste tingimustes tuleks olla eriti tähelepanelik, et suuta "ei" öelda soodsatele, ent saastavatele pakkumistele.