Peep Mardiste

Süvasadam, sild ja teised 02.10.2008

Euroopa Liidu suurte abirahade loodud võimalustest tiivustatuna on Kesk- ja Ida-Euroopa valitsusi haaranud ehitusbuum. Tolmu alt on välja otsitud pikki aastakümneid ebarentaablitena sahtlipõhjades lebanud grandioossete transpordiprojektide kaustad. Oleks siiski ohutum, kui nimetatud plaanid jääks rahumeeli koos Siberi jõgede pööramise ideega kõigest ajaloo hullumeelsete mõttevääratuste hulka.

Paratamatult ka väärtuslikke loodusmaastikke tükeldavate suurte maanteede ehitamise lood Euroopas on väga sarnased – neid põhjendatakse kui võimalust arendada majanduslikult mahajäänud piirkondi. Sama argumenti kasutati Eestis Saaremaa süvasadama puhul ning seda kuuleb ka Saaremaa silla ja Tallinna-Tartu kiirtee puhul. Maailmas enam kui 200 transpordi suurprojekti mõjusid analüüsivas raamatus “Megaprojektid ja risk” (vt. lisatud infokasti) jõuavad autorid järeldusele, et reeglina ülehindavad arendajad kaasnevat positiivset mõju majandusele ning alahindavad keskkonnakahjusid. Ka Eestis oleks kasulik nimetatud raamatu sõnumit kuulata ja maksumaksjate raha kulutamisel tõsiselt jätkusuutlikumaid lahendusi kaaluda. Näiteks kliimamuutusi tagant tõukavat autostumist saab vältida, eelisarendades linnades ühistransporti ja kergliiklust, linnade vahel peaks suuremat tähelepanu saama reisirongiliiklus.

Sotsiaaldemokraadid promovad Tallinna-Tartu neljarealise kiirtee (täpsemalt – esimese klassi tee) ehitamist kui moodust säästa kümneid inimelusid aastas. Äärmiselt üllas eesmärk, aga äkki saavutaks sama eesmärgi odavamalt ka näiteks 3-realise tee ehitamise ning rahasüstiga tervishoidu? Suurushullustusele viitab Tallinna linnavalitsuse miljardeid maksvate mitmetasandiliste ristmike idee olukorras, kus eelarvest ei suudeta leida paari miljonit, et üle värvida kuluma kippuvaid vöötradasid tänavatel.

Saaremaa silda propageeritakse kui võimalust turgutada Saaremaa majanduse konkurentsivõimet ja tõsta saarlaste heaolu. Seda eesmärki saab ainult toetada, kuid kas kümmekond miljardit krooni maksumaksja raha silla ehitamiseks on parim viis Saaremaa majandust elavdada? Olles rääkinud Eesti regionaalpoliitika praktikutega, olen ehmatusega avastanud, et regionaalse mahajäämuse vähendamise sildi all arendatavad suurprojektid ei baseeru sageli mitte piirkonna vajaduste analüüsil ja kuluefektiivsusel, vaid mõne mõjuka inimese juhuslikul uitmõttel ja osaval “müügitööl”.

* * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * *

B. Flyvbjerg, N. Bruzelius ja W. Rothengatter “Megaprojects and Risk. An Anatomy of Ambition.” Cambridge University Press, 2003

Raamat “Megaprojektid ja risk” peaks olema kohustuslikuks lugemiseks transpordi, energeetika ja teiste valdkondade suurinvesteeringutega seotud ekspertidele, ametnikele ja poliitikutele. Raamatu autorid on põhjalikult analüüsinud enam kui 200 megaprojekti ning leidnud suurinvesteeringutega kaasnevaid tüüpilisi majanduslikke ja sotsiaalseid mõjusid. Autorid annavad autorid ka soovitusi, kuidas infrastruktuuri megaprojektide tsüklit mõistlikult üles ehitada, et vältida ülekulu, tarbetuid keskkonnakahjustusi ning tõsta projektidest tõusvat majanduslikku ja sotsiaalset tulu. Raamatu kokkuvõtvateks järeldusteks on: 50-100% suurune objekti maksumuse ülekulu on megaprojektide puhul tüüpiline; enam kui 100% suurune ülekulu on pole haruldane Tüüpiline on infrastruktuuri objekti tulevase nõudluse üle hindamine võrreldes hiljem selguva tegeliku kasutusega 20-70% võrra Projektide ennustatavate ja tegelike keskkonnamõjude sisu ja ulatus on tihti väga erinev. Projekti ellurakendamise järel tehtavad tegelike mõjude uuringuid reeglina välditakse Tüüpiliselt ei vasta projektide tegelik finantstasuvus enne selle rajamist ennustatud tasuvusega, viimane on sageli häbematult ülioptimistlik. Raamatuülevaade: Peep Mardiste