Kui Euroopa Liit kuulaks kodanikke 12.12.2008
Nädalavahetusel kohtuvad euroliidu riigipead ja arutavad juba teab mitmendat korda, kuidas minna edasi Iiri referendumil maha hääletatud Lissaboni leppega. Soovitan - alustama peaks mitte eliidi ja institutsioonide, vaid Euroopa Liidu kodanike jaoks olulistest teemadest.
Ühelt poolt on Euroopa Liit eksisteerinud juba 50 aastat ja selle aluslepingute ümber toimuvates teravates debattides pole midagi uut. Samas on tänane kriis eriline, kuna aastaid kestnud paigaltammumise negatiivset mõju on tunda ka kaugel väljaspool Euroopa Liidu piire. Tänane probleemiderohke maailm vajab tugevat ja stabiilset euroliitu, mis on võimeline süvenema lahenduste otsimisse sellistel olulistel teemadel, nagu kliimamuutused, julgeolek või finantskriis. Selle asemel on Euroopa Liit juba poolt tosinat aastat sisuliste teemade asemel keskendunud sisemistele reformidele. Juunikuisel referendumil tulnud iirlaste „ei“ tähendab, et Euroopa Liit peab kahjuks sisulise tegevuse asemel jätkuvalt tähelepanu kulutama institutsionaalsetele reformidele.
Euroopa Liidu liikmesriikide valitsused peaks endale aru andma, et ka praeguses Lissaboni leppe kriisis pole kiirustamisest kasu ning pikas perspektiivis pole kellegi huvides praegu jõu või kavalusega läbi suruda kabinetivaikuses sündinud keerukaid uusi alusleppeid. Põhiseaduslikust leppest veidi mugandatud Lissaboni leppele võib küll massilise kampaania tulemusel saada näiteks Iirimaa kordusreferendumil jah-sõna, kuid see võib kujuneda pigem Pyrrhose võiduks. Hetkel on kõige olulisem taastada elanike usaldus Euroopa Liidu vastu.
Euroopa Liidu liikmesriigid peaks suutma mõista, et viimaste aastate Prantsusmaa, Hollandi ja Iirimaa referendumite „ei“ taga pole pelgalt sisepoliitilised taustad. Iga järgmine viga oleks euroliidule järjest fataalsem. Milliseid lahendusi tuleks Euroopa Liidu aluslepete edasises diskussioonis vältida? Kindlasti ei tohi Lissaboni leppe kriisis süüdistada iirlasi. Ka Eesti lehtedes on manatud pilti euroabiga rikkaks saanud kitsarinnalistest iirlastest, kes ei taha justkui teistega pirukat jagada. Ainsa läbiviidud referendumi negatiivne tulemus näitab pigem Euroopa Liidu integratsiooniprojekti segasevõitu ja liigselt ambitsioonikat sisu, mitte iirlaste rumalust. Iirimaale eristaatuse andmine ei pruugi samuti olla töötav lahendus, sest ülejäänud 26 liikmesriigil on raske selles ühist meelt leida.
Vaatamata sügavale kriisile ei tohi Euroopa Liidu integratsiooniprotsessi siiski peatada ja näiteks Nizza leppe baasil edasi elada. 2000. aastal ajutise lahendusena sündinud Nizza lepe jätkaks demokraatia defitsiiti, sh Euroopa Parlamendi ebapiisavat rolli seadusloomes ning ei kaitseks piisavalt inimeste põhiõigusi ning sotsiaalsfääri. Samuti oleks ohtlik lubada Lissaboni leppe läbikukkumisele viidates Euroopa Liidu jagunemist erineva ulatuse ja kiirusega arenevateks blokkideks. Võimalik suurtest liikmesriikidest koosnev süvendatud koostöögrupp jätaks Eesti-sugused liikmesriigid teisejärguliseks perifeeriaks. Vastavaid püüdlusi on eelkõige militaar- ja sisejulgeoleku valdkondades ka juba tunda.
Euroopa Demokraatia Akt
Poliitikud ei tohiks külvata kodanikes ärevust juttudega ühisest põhiseadusest, lipust või hümnist. Eurooplaste usalduse taastamiseks tuleks Euroopa Liidu alusleppeid edasi arendada sammhaaval. Erinevalt eliidist pole euroliidu kodanikele olulisim mitte liikmesriikide häälte vahekord institutsioonides, vaid pigem liidu läbipaistvus, kaasav seadusloome, demokraatlik kontroll ning inimeste põhiõiguste kaitse. Praeguse kriisi lahenduseks võikski olla integratsiooniprotsessi jätkamine esmalt just nimetatud teemadel. Selleks võiks liikmesriigid esmalt sõlmida Euroopa Demokraatia Akti.
Euroopa Demokraatia Akti koostamises poleks Euroopa Liidu jaoks iseenesest midagi uut. Liidu eelmiste suurte reformide avapauguna sõlmiti 1986. aastal Ühtse Euroopa Akt, mis kujutas endast poliitilist lepet mitmete oluliste teemade, sh ühisturu edasiseks arendamiseks. Sarnaselt Jaques Delors’i aegse lähenemisega tuleks ka nüüd Euroopa Liitu edasi ehitada sammhaaval ning Euroopa Demokraatia Akt võiks olla paslikuks järgmiseks sammuks.
Kuna eurooplaste usaldus Euroopa Liidu vastu pole just liiga kõrge, siis peaks Euroopa Demokraatia Akt hõlmama äsjasest mahukast ja ambitsioonikast konstitutsiooniprotsessist neid osasid, mis kaitsevad ja süvendavad Euroopa Liidu kodanike õigusi. Nendeks osadeks võiks olla näiteks põhiõiguste harta, Euroopa Liidu eesmärgid ja väärtused, demokraatlikult valitud Euroopa Parlamendi kaasotsustusõiguse laienemine seadusloomes, Euroopa Kohtu järelvalvetegevus, kodanikualgatuse tugevdamine läbi võimaluse algatada uue õigusakti loomine miljoni eurooplase allkirjaga. Lisaks peaks Euroopa Demokraatia Akt ehk Euroopa Liidu kodanike lepe looma mehhanismi Euroopa Liidu aluslepete kinnitamiseks edaspidi läbi üle-euroopaliste referendumite.
Sellise Lissaboni leppe lühiversioonina saaks Euroopa Demokraatia Akti panna kogu Euroopa Liidus üheaegselt hääletusele paralleelselt juunis 2009 toimuvate Euroopa Parlamendi valimistega. Edasine Euroopa Liidu aluslepete kinnitamine peaks samuti toimuma üle-euroopalistel referendumitel. Aluslepingute ettevalmistamine ei peaks toimuma mitte liikmesriikide valitsuste vahelistel läbirääkimistel kinniste uste taga, vaid avatud ja kaasava protsessina. Aastail 2001-2003 Brüsselis koos käinud Euroopa Liidu tulevikukonvendi sarnane laiapõhjaline kogu oleks sobiv raamistik Euroopa Liidu tulevikuplaanide arutamiseks.
105-liikmelise tulevikukonvendi kokkukutsumine oli 7 aasta eest uudseks lähenemiseks, mis suurendas Euroopa Liidu tuleviku üle otsustamise läbipaistvust ja lõi kaasarääkimiskanali paljudele huvigruppidele. Sarnane avatud foorum peaks olema pärast Euroopa Demokraatia Akti Euroopa Liidu integratsiooni arutelude keskpunktiks. On oluline, kui tulevikuvisioonide kujundamise käiku saaks iga huviline jooksvalt jälgida ja kommenteerida. Vaid nii võib taastada umbusklike elanike usu Euroopa Liitu ning toetuse selle institutsionaalsesse reformi ja edasisse laienemisse. Oluline on, et paralleelselt konvendi tegevusega Brüsselis toimiks avatud diskussioonid ka kõigis liikmesriikides, kust tuleks sisend üleliidulisse arutellu.