Hakka blogi jälgijaks - sisesta oma meiliaadress ja saad teated uutest juttudest siin
Email again:

Tartu linnuvabaks linnaks? 19.01.2009

Tartu Postimees, lehekülg 2
Print

Tartu linnavalitsus on koostöös Tartumaa keskkonnateenistusega tellinud analüüsi, kuidas puulatvades pesitsevate tüütute hakkide ja vareste kolooniaid piirata. Olen saanud minagi Poe tänava pargis haki poolt märgistatud, aga see pole mind veel lindudesse vaenulikult suhtuma.

Ameeriklanna Rachel Carson rääkis oma 1962. aastal avaldatud ja bestselleriks saanud raamatus "Hääletu kevad" loo sellest, kuidas inimese hoolimatus ja suur reostus olid ühel kevadel äkki põllud ja metsad vaikseks jätnud – linde ei olnud enam. Naksitrallide raamatusarjas leiab loodusemees Sammalhabe pärast kasside ja rottide elimineerimise äpardumist, et looduses peab valitsema tasakaal. Soovitan seda lektüüri julgelt ka Tartu linnavalitsusele.

Kesised tulemused

 Pole veel teada, kas teostub Tartu linnavalitsuse mõte linnas hakkide ja vareste arvu piirata ning mil viisil ja kui suures ulatuses seda teha soovitakse. Linnalindude arvukust on siin-seal varemgi piirata püütud, kuid enamasti on tulemuseks mitte probleemi lahenemine, vaid selle asukoha muutumine ruumis.

Hakid ja künnivaresed torkavad linnapildis silma eelkõige talveperioodil, mil mõlemad kogunevad suurtesse ööbimiskogumikesse. Öistest istumispaikadest puuvõrades tõustakse hommikuti käratsedes õhku, et minna koos linnast välja toitumisretkedele ning siis pimeda eel tagasi tulla. See on huvitav vaatepilt ja ma seisatan nii mõnigi kord, et imetleda neid kujundeid, mida liikumissuunda muutvad hakiparved taevas moodustavad.

Kui õnnestukski suurte jõupingutustega üks oluline park käratsevatest lindudest mingiks ajaks vabastada, võib koloonia kolida mõnda inimese jaoks veel problemaatilisemasse kohta. Mõnes riigis on näiteks haki- või varesepesade vastu veesõjaga mindud: suunatud tuletõrjeautode veejoad puudelatvadesse, et sealt pesad minema uhtuda. Seda on proovitud ka pesitsushooajal, mil koos pesadega on hävitatud ka veel koorumata või äsja koorunud linnupojad. Kui suur koloonia õnnestubki laiali ajada, siis taastub lindude arvukus suurema produktiivsusega väiksemates kolooniates kiiresti.

Tükike linnaloodust

 Oleks õigupoolest huvitav teada, mis alustel linnavalitsus mingeid linnuliike teistele eelistab ning kas lisaks hakkidele ja varestele plaanitakse ka mõne teise linnu- või loomaliigi arvukust piirama hakata. Kuidas otsustada, milline liik on teistest olulisem või vähemolulisem, millistega soovime koos linnaruumi jagada ja millistega mitte? Kas näiteks hakk on halvem kui luik? Mis kohtadel on pingereas metsvint ja tuvi, kuidas suhestuvad omavahel sinikaelpart ja varblane? Mulle näiteks meeldib hakke jälgida. Nende kõnnakus on väärikust ja asjalikkust, haki pilk on asjalik ja terane. See on põgus kokkupuude tükikese linnaloodusega keset argist tormamist, millest ma ei taha ilma jääda.

Käisin lapsena teinekord kivisest Annelinnast Toomemäel oravaid vaatamas, tänaseks on oravad kesklinna parkidest kadunud. Ilmselt kasside suure arvukuse tõttu, mitte otse inimese poolt tõrjutuna. Meie parkide liigirikkus on vähenenud ja seda osaliselt tänu pargikujundajate sallimatusele põõsaste vastu. Võimalik, et põõsarindes on nähtud elule jalgujäänud inimeste potentsiaalset istumispaika, kuid koos põõsastega on kadunud ka mitmete linnuliikide jaoks sobiv elukeskkond. Tulemuseks vähem linnulaulu ja võib-olla rohkem turvalisust?

Kampaania asemel

Ühekordsete kampaaniate asemel aitab näiteks hakkide arvukust kontorollida see, kui sulgeda pesakohaks sobivad katusealused ja tuulutusavad ning hoolitseda selle eest, et prügikonteinerid oleks suletud. Karniisidele on võimalik paigutada püstiseid vardaid, mis ei jäta lindudele maandumisvõimalust ja hoiab majaesise roojast puhta. Teoreetiliselt aitaks ka puuvõrade kärpimine, aga seda linnavalitsus loodetavasti ei kaalu. Tartut teatakse küll rohelise linnana, aga ei saa öelda, et siin parke ja kõrghaljastust üleliiga palju oleks. Loodus on nii sättinud, et meie ümber elab hakke, täpselt nagu toonekurgi või suitsupääsukesi ja me ei peaks neid põlgama. Me, inimesed, võiks oma naabrite suhtes sallivamad olla. Linnalinnud on meie naabrid.