Peep Mardiste

Rohelised on Euroopa Parlamendis aktiivsed 05.02.2009

Rohelistel erakondadel on Euroopa poliitmaastikul arvestatavav toetajaskond, väljakujunenud teemad ja roll. Liikmesriikidest ollakse täna valitsuskoalitsioonides Soomes, Lätis, Tšehhis, Iirimaal. Euroopa Parlamendi valimistel on rohelised edukalt osalenud juba 25 aastat. Paljurahvuselisse Euroopa Parlamenti ei valita saadikuid esindama mitte liikmesriike, vaid poliitilisi maailmavaateid. Rohelised pääsesid mitmest liikmesriigist oma nimekirjadega Euroopa Parlamenti esmakordselt 1984. aastal ja on oma esindatust järgmistel valimistel suurendanud.

736-liikmelise Europarlamendi praeguses  koosseisus on roheliste ja Euroopa vabaliidu fraktsioonis kokku 43 liiget. Roheliste fraktsioon on parlamendis suuruselt neljas, mistõttu on roheliste pingelistel hääletustel sageli kaalukeeleks. Rohelisi on fraktsioonis täna kokku 12 Euroopa Liidu liikmesriigist. Kõige rohkem on rohelisi Europarlamenti valitud Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Ühendkuningriigist.

Rohelised on täna vastavalt oma fraktsiooni suurusele Euroopa Parlamendis esindatud mitmetel mõjukatel kohtadel. Näiteks kuulub roheliste fraktsioonile üks parlamendi asepresidendi, parlamendi inimõiguste allkomisjoni juhi ning kuue komisjoni aseesimehe koht. Parlamendikomisjonide aseesimeeste kohad on saadud roheliste jaoks olulistes komisjonides: keskkonna-, põhiseadus-, arengu-, kultuuri-, kliimamuutuste, põllumajanduse ja maaelu ning soolise võrdõiguslikkuse komisjonides. Oma esindajad on rohelistel kõigis Euroopa Parlamendi valdkondlikes komisjonides.

Rohelised on ühtsed

 Euroopa Parlamendis on fraktsiooni moodustamine küllaltki keerukas: saadikud tulevad 27 liikmesriigist ja nende koduparteid on üldiselt väga erineva tausta ja seisukohtadega. Lisaks teevad parteid tavaliselt vähe rahvusvahelist koostööd. Illustreerivaks näiteks võib tuua Europarlamendi liberaalide fraktsiooni, kus töötavad koos küllalt erineva maailmavaatega Reformierakonna ja Keskerakonna saadikud. Erinevalt sellisest üldtaustast on roheliste üheks selgeks eripäraks Euroopa Parlamendis nende ühtsus. Rohelised on kõikjal Euroopas küllalt sarnase maailmavaatega ning jõuavad ka Brüsselis kiiresti ühistele seisukohtadele. Rohelised olid eelmistel, 2004.a. Euroopa Parlamendi valimistel ka ainsad, kelle kandidaadid osalesid kõikjal Euroopas ühise valimisplatvormiga. Ühine platvorm on rohelistel valmimas ka 2009.a. valimisteks.

Praeguses, 2004-2009 töötavas parlamendikoosseisus on rohelised aktiivselt tegelenud paljude teemadega. Ehk olulisemateks on olnud loomulikult keskkonnakaitse valdkond, aga ka energeetika, kliimamuutused, kodanikuõigused ja sotsiaalvaldkond.

Traditsiooniliselt on roheliste jaoks väga olulisel kohal olnud inimõiguste ja kodanikuvabaduste teemad. Euroopa Parlamendis on kaitstud seisukohta, et majanduslikest hetkehuvidest lähtuvalt ei tohi Euroopa Liit vaadata partnerriikides inimõiguste rikkumistele läbi sõrmede. Seda printsiipi on rohelised rõhutanud Euroopa Liidu väliskoostöös Venemaa, Hiina ja mitmete teiste riikidega. Euroopa Parlamendi inimõiguste alakomisjoni juhi koht on lubanud rohelistel näiteks Tšetšeenia, Tiibeti või Palestiinaga seotud küsimusi päevakorras hoida. Rohelised on hoolikalt jälginud, et terrori vastase võitluse sildi all ei mindaks põhjendamatult inimeste privaatsuse ja kodanikuvabaduste kallale.

Keskkonnakaitses on rohelised vastu seisnud tugevate keskkonnanõuete eest olukorras, kus suurfirmad teevad pidevat lobbytööd, et kehtivaid standardeid oma huvides lõdvendada. Energeetikas on tegutsetud Euroopa Liidu ühtse energiapoliitika nimel, pooldatud taastuvate energiaallikate suurema osakaaluni jõudmist ning seistud vastu Euroopa Liidu poolsele tuumaenergia toetamisele. Kliimapoliitikas on rohelised soovinud senisest ulatuslikumat kasvuhoonegaaside emissioonide piiramist Euroopa Liidu poolt ning senise tasuta emissioonilubade jagamise asendamist lubade müügiga EL emissioonikaubanduse süsteemis.