Roheline linn on võimalik. Ka tegelikult 03.06.2009
Pealinnas Tallinnas on palju räägitud rohelise linna arendamisest, käimasolevad vanalinna päevadki on sedapuhku nimetatud rohelise linna peoks. Tartu võiks tähelepanu keskendada mitte rohelisest linnast rääkimisele, vaid asja sisuliselt ära tegema.
Mis kasu võiks üldse olla läbimõeldud keskkonnaprogrammiga rohelisest linnast? Sellises linnas võiks olla õhk ja vesi puhtamad ning inimesed tervemad ja rõõmsamad. Sellises linnas oleks mõnus olla ja sinna oleks teistelgi hea tulla, väheneks tung kolida linnalähedastesse valdadesse. Ühe uurimuse kohaselt tapab õhusaaste keskmiselt 300 tallinlast aastas ja vaevalt olukord Tartuski kardinaalselt parem on.
Kliimamuutustele ja teisele globaalsetele keskkonnaprobleemidele ei saa jääda ootama päästvaid lahendusi "kõrgemalt", nendega saab ja peab tegelema igal tasandil. Ka ühe linna – näiteks Tartu – tasemel peaks selleks olema oma selge plaan. Meil on kohalik Agenda 21 aastast 1998 ja keskkonna arengukava aastast 2005, aga puudu on ambitsioonist. Kui linna transpordi arengukava tunnistab autostumist probleemina, kuid seab sihiks saavutada 5 aastaga jalgrattakasutuse osakaalu tõus 1 protsendipunkti võrra, siis on selge, et probleemi tõsidusest pole aru saadud.
Vaja on ambitsiooni
Vaja on teema tähtsustamist linnavalitsuses, mis võiks väljenduda näiteks eraldi abilinnapea näol ning tugevama keskkonnaosakonnana. Positiivseid näiteid poliitilisest ambitsioonikusest on Euroopas küllalt võtta. London on maksustanud autoga kesklinna sisenemise, uus linnapea Boris Johnson on sõnastanud eesmärgi teha Londonist puhtaim ja rohelisim linn maailmas. Saksamaa linn Freiburg on läinud kaugemale, olles toonud sihikindla tööga linna kümneid tuhandeid uusi töökohti just keskkonnasõbralike tehnoloogiate valdkonnas.
Mis suunas võiks
Tartu linavalitsus Agenda 21-ga algatatut edasi arendada? Vaja oleks selget
eesmärki, nt vähendada linna ökoloogilist jalajälge või süsinukumahukust
aastaks 2020, 2030, 2050 kindla ühiku võrra. Vastav ühik olgu spetsialistide
arutada ning peaks olema saavutatav täna maailmas juba olemasolevate
tehnoloogiate ja teadmiste baasil. Kui eesmärk paigas, tuleks teha
valdkondlikud rakenduskavad – planeerimises, transpordikorralduses jne. See poleks odav, aga pikas plaanis läheks rohelise linna idee eiramine rohkem
maksma.
Praktilised lahendused
Keskkonnasõbralikuma linna lahendusi on palju välja pakutud, need tuleb vaid kokku koguda ja realistlikud neist ellu viia. Annelinna ja teiste piirkondade korterelamute soojustamine võiks vähendada märgatavalt elanike soojaarveid ning vähendada energiatootmist, olgu kütteks siis turvas, gaas või midagi muud. Energiasäästu rakendumine suures mastaabis eeldab muidugi ka riigipoolset selget tuge. Riigi abi võiks väljenduda näiteks tüüpprojektiga maja energiasäästu tüüplahenduse väljatöötamises ja ühistutele antavate pangalaenude tagamises, mis teeks renoveerimislaenude võtmise atraktiivseks. Ilmselt saaks energiasäästuks kasutada Euroopa Liidu Struktuurifondide vahendeid.
Linnaõhk oleks puhtam ja linn mõnusam, kui arvestatav hulk igapäevaseid autokasutajaid eelistaks busse (või miks mitte tulevikus ka tramme). Selleks peaks eraldama autode arvelt eraldi bussiradasid. Võimalik, et bussid saaks panna sõitma Tartu reoveepuhasti setetest toodetava biogaasiga. Jalgrattakasutusel on üliõpilaste linnas Tartus väga suur potentsiaal, mille ärakasutamiseks tuleks täna lubada jalgratturid ajutiselt kõnniteedele, kuni arvestatav rattateede võrgustik valmis.
Keskkonnasõbraliku linna lahendused peaks ulatuma ka paljudesse teistesse valdkondadesse. Muuhulgas peaks au sisse tõstma võimalikult lähedal ja võimalikult mahedalt kasvatatud toidu, mille kasutamist saaks nõuda näiteks lasteasutustes. Kapsaste-kaalikate avaturg võiks sarnaselt paljudele Lääne-Euroopa linnadele kolida nädalavahetustel Raekoja platsile. Häid näiteid on mujalt palju võtta, aga hakatuseks peaks ilmutama ambitsiooni. Kasvõi soovi Tallinnast parem olla.