Peep Mardiste

Kilekott, tarbimisvabaduse sümbol 26.11.2009

Eksiarvamuste vältimiseks tuleb kohe öelda, et nn kilekotimaks ei täida märkimisväärselt riigikassat ning selle eesmärgiks pole Euro-unelma lähemaletoomine. Miks siis tarbijale niigi raskel ajal üldse selline käik? Tegu on ühe väikese komponendiga tunduvalt laiemas ökomaksureformis, mille lähtekohad kinnitas valitsus juba 5 aastat tagasi.

Miks peaks riik sekkuma sellisesse pealtnäha kolmandajärgulisse tegevusse, nagu kilekottide kasutamine? Kuna planeedi ressursid on piiratud ja inimkond suurenemas, on taastumatute ressursside kasutamise piiramine paratamatu ning oluline igal tasandil. Nafta kui ühe sellise ressursi tarbimist saab piirata kütuseaktsiiside, automaksude ja muu kõrvalt ka nafta baasil valmistatud toodete – sh kilekottide – kasutamist piirates.

Kilekott on raiskava tarbimisühiskonna omamoodi sümbol, maskott. Mäletan lapsepõlvest, kuidas tallinlasest sõbralt saadud kulunud, aga värvilise pildiga välismaa kilekotti sai triikraua abil terveks "keevitada". Või kuidas uhke pildiga kilekoti sees kanti toona "tavalist" kilekotti, et kallis kilekott kauem kestaks. Meie armastusel kilekottide vastu on sügavad juured. Saame supermarketi kassas pakist hooletu käeliigutusega omale kilekoti kaasa rebida ja see tekitab naudingu - kilekottide pesemine ja parandamine on pöördumatu minevik.

Kilekoti tähendus tarbimisühiskonna sümbolina on võib-olla üheks põhjuseks, miks paljud riigid kilekottide kasutust kas otsese keelamise või maksustamise abil on piirama hakanud. Eestis pole põhjust rääkida kilekottide keelustamisest, aga nn poekilekottide maksustamine võiks olla põhjendatud. Maksu läbi kallinevad kilekotid võiks suunata ostjaid kasutama näites riidest poekotte või vähemalt sama kilekotti korduvalt tarvitama. Taanis saavutati maksu abil kilekottide tarbimise vähenemine 2/3 võrra, Iirimaal vähenes poekilekottide tarbimine koguni 90% võrra.

Kui paari aasta eest Brüsselis elasin, seadis minu kodune supermarket seni kassas piiramatult ja tasuta jagatud kilekottide eest ühel päeval sisse minimaalse tasu. Võin igapäevase visuaalse vaatluse andmetel kinnitada – kilekottide kasutamine vähenes märkimisväärselt. Kilekott on mugavuskaup, mis pole hädavajalik.

Tarbimise maksustamine

 Eestiski ettevaatlikult rakendatava ökoloogilise maksureformi keskseks ideeks on nihutame maksukoormust tööjõu maksustamiselt ressursside ja saastamise maksustamisele. Üha enam peaks nii firmadel kui üksikisikutel olema tasuv toimetada keskkonnasõbralikult.

Võib muidugi targutada, et kilekotid on vaid osa kilematerjalist ning soovitud tulemuse saavutamiseks tuleks hoopis piirata plastiku ja kile kasutamist näiteks pakkematerjalina. Nõus – ka sellega tuleb tegeleda, aga keegi ei keela alustada kilekottidest. Kuid ka kilekotimaksu edu pole garanteeritud – maksuga peab kaasnema laialdane ja läbimõeldud teavitustöö. Lisaks tarbijale tuleb kindlasti harida ka müüjaid - poodides pakitakse ka kõige väiksem ese täna ostja käest küsimata automaatselt kilekotti. Sellise pisikese kilekoti eluiga pole pikk, sest seda ei saa taaskasutada ka prügikotina.

Ühe kilekotiuputuse lahendusena propageeritakse nn "ökokilekotte" ehk biolagunevaid kotte. Need oleks kompostimisel lagunedes keskkonna jaoks tõesti mõningaks leevenduseks, kuid ei lahendaks probleemi. Biolagunevaid kilekotte tehakse ühtmoodi nii taastuvatest looduslikest materjalidest (nt mais) kui ka naftast. Esimesed on keskkonnasõbralikumad, kuid samas kahjuks ka hinnalt kallimad. Paratamatult on mõlemad ühekordse loomuga ning nende tootmiseks kulub omajagu energiat. Biolagunevate kilekottide mõistlikum rakenduskoht võiks ostukeskuste asemel olla näiteks kompostikottidena. Tänase massilise "kassakilekottide" kasutamise alternatiiviks peaks olema ikkagi pigem riidekottide kasutamine.

Mis võiks nn kassakilekottide maksustamine (plastkotiaktsiis) Eestis kaasa tuua? Riigieelarve kontekstis on muudatus väheoluline, tuues aastas ehk sisse kümmekond miljonit krooni. Olulisem oleks keskkonnakaitseline võit. Reaalne oleks vältida aastas mitmesaja miljoni kilekoti tootmist ja prügimäele või metsa alla jõudmist. Täna viivad eestlased igal aastal poodidest koju väidetavalt kokku 700 miljonit kilekotti, seda kogust saab ja tuleb vähendada.