Miks Kopenhaageni kliimakonverentsil kuhugi ei jõutud? 15.01.2010
Kopenhaageni kliimakõnelused lõppesid
pettumusega: riigid ei andnud tegelikke lubadusi piirata kasvuhoonegaaside
heidet õhku. Ent Kyoto lepe kehtib veel veidi ja on aega, et selle järjes kokku
leppida. Miks kokkuleppele ei jõutud?
Rahvusvahelise kliimalepingu võtmeriik on
Hiina. Kyoto kliimaleping ei pannud Hiinale ja teistele kiiresti arenevatele
majandustele kohustusi piirata kasvuhoonegaaside heidet. Ent hiljaaegu möödus
Hiina senisest suurimast kasvuhoonegaaside õhkupaiskajast USAst ning ilma
Hiinata pole võimalik tulemuslikust kliimalepingust rääkida.
Kuigi meie jaoks omapärase poliitilise ja
seadusliku taustaga, jälgib Hiina väga hoolega teiste majandushiidude – USA ja
Euroopa Liidu tehtavaid valikuid. Kliimakaitse vallas on Euroopa Liit olnud
kõige ambitsioonikam, kuid Hiina jaoks on USA suurem autoriteet. Kuni USA pole
püstitatanud endale selles vallas siduvaid ja tugevaid eesmärke, ei hakka ka
Hiina ennast liigutama. USA senat alles arutab asjaomaseid seadusi ning nende
puudumisel ei olnud Barack Obama kõlavad üleskutsed Kopenhaageni kohtumisel
teise jaoks piisavalt veenvad. Usun, et kui senat oma kliimameetmed kevadeks
jõustab, liigutakse ka rahvusvahelise kliimalepinguga kiiresti edasi. Hiina ei
soovi jääda kõrvalt vaatama, kuidas konkureerivad riigid asuvad kliimakaitse
põhjendusel oma majandusi restruktureerima ja tõhusamaks muutma.
Rahvusvahelise kliimalepingu üle peetavates
vaidlustes oleks hea tuua võrdlus teise suure globaalprobleemi – osooniaukude
teema lahendamisega. Tegevust atmosfääri osoonikihi hõrenemise vastu on sageli
peetud rahvusvahelise koostöö musternäidiseks keskkonnapoliitikas. Osooniaukude
probleemile leiti globaalse lepingu abil lahendus: külmikutes hakati kasutama
vähem osooniohtlikke kemikaale ja nüüdseks on osooniohtlike ühendite
kontsentratsioon hakanud atmosfääris vähenema. Tööstuste restruktureerimist
nõudev globaalne keskkonnaleping on seega võimalik.
On siiski üks väga oluline erinevus: kui
kliima ebastabiilsuse põhjustatavad probleemid löövad esimesena vaeseid
arengumaid, siis osooniaukudest tingitud probleemid ähvardasid esmalt
poolustele lähemaid riike, rikkaid tööstusmaid. Arvan, et just seetõttu oli
rikaste riikide tegevus selle probleemi puhul kiirem ja jõulisem.
Kliimamuutuste korral on arenenud riikidel lihtsam lahendusega venitada, sest
probleemid on esialgu teistel. Poliitikuil on elanikkonnale raske põhjendada
suuri kulutusi valdkonnas, kus probleemid pole nende jaoks veel
käegakatsutavad.
