Peep Mardiste

Kuidas me Euroopas olime 01.12.1991

Sõit sai teoks Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi sidemaid kasutades – valuutavaba vahetuse korras, nagu kombeks öelda on – möödunud suvel tehti siin neljale hollandlasele välja ja nüüd oodati meid vastukülaskäigule. Pärast pikka ja väsitavat paberitega ringijooksmist asusime Urmase VAZ2108ga teele 27. juulil k.a., sõidu peaeesmärgiks Holland ja Deventeri linn. Sõit kulges üle Tšopi piiripunkti Ukraina/Ungari piiril (Lazdijai piiripunktis Leedus oli järjekord 2-3 päeva). Üks vähestest küsimustest, mis meile piiripunktis esitati, kõlas umbes nii: a kogda Estonija võidet is sostaava SSSR... vastus kõlas: a tshort jevo znajet; ei osanud arvatagi, et see saab teoks juba 2 kuu pärast. Nii leidsimegi ennast juba 1/2 tundi pärast piirile jõudmist öisest Ungarist. Kontrast meie mõõtmatu kodumaaga oli juba korralike autoteede näol olemas (ja neoonkiri SEX SOP teeäärsel putkal – neid kapitalismi algeid küll!). Esimene suurem linn, mis meie teele jäi, oli Budapest – hullumeelselt kiire ja autoderohke; kõik tormavad kuskile, elu suisa keeb ümberringi. Doonau vesi polnudki sinine, nagu temast laulusalm räägib, küll aga olid tõesti kenad tema kallastel seisvad majad (parlamendihoone ja muud). Järgmiseks transiitriigiks meie teel oli TSLV. Vaatamata ajanappusele ei jäänud nägemata riigi sümbol Karluv Most Prahas ja proovimata kuulus tšehhi õlle, mille leidmine küll kuigi lihtne polnud – kõikjal "Heinekenid", "Carlsbergid" jms.

Saksamaa võttis meid vastu öise Frankfurt am Main’iga (ühes pilvelõhkujate ja purjus türklastega) ja fantastiliste kiirteedega (08 polegi nii kehv auto – öisel ajal täislastis kuni 180 km/h). Järgnes vihmane (=unetu) öö – kuna me telki kaasa ei viitsinud võtta, siis magasime lihtsalt lageda taeva all magamiskottides. Õnneks jäi see ka viimaseks vihmaseks ööks meie reisi 3 nädala jooksul. Vihmane ilm ei vähendanud aga karvavrdki Kölni, veel vähem aga tema kuulsa gooti toomkiriku (a la Notre Dame Pariisis) ilu.

Augustikuu võtsime juba vastu Hollandi nukulinnas deventeris (loe: deefenter). Ilus on selle linna kohta vähe öelda – midagi sellist pole küll varem nägema juhtunud. Kena ja puhas vanalinn oma nukumajadega; kõrvuti seisavad paari sajandi ja paari aasta vanused hooned ja sa ei tee vahet, kumb neist see "õige" on – maju stiilis raud-peegelklaas siin ei näe. Ja ei mingit autodemöllu, kesklinn on arvukate jalakäijate ja jalgratturite päralt. Paele muu huvitava sain teada, et Deventer on tartu sõpruslinn – mis tore üllatus! Deventerile järgnes juba Belgia lõunapoolne (=prantsuskeelne ja –meelne) provints Namur ja koos meid võõrustanud hollandlastega kolmepäevane jalgsimatk Ardennides mööda Meuse (meie jaoks Maas) kaldaid marsruudil Namur-Valle De La Meuse-Dinant. Meuse vesi, mis öeldi väga reostunud olevat, oli väga mõnus paik ujumiseks (meie jaoks vähemalt; kohalikud valged inimesed eelistavad ujuda peenemates paikades). Meie kolmepäevasele kenas looduses viibimisele järgnes kerge kontrastina Euroopa pealinn Bruxelles-Brussel (linna ametlik nimi mõlemas riigikeeles – prantsuse ja flaami keeles). Bruxelle’ suurimaks vaatamisväärsuseks võib pidada tema keskväljakut, mille äärde raekoda ja mitmed teised kena arhitektuuriga hooned on püstitatud. Sai ära nähtud ka teised linna sümbolid – 1958. aasta maailmanäituseks püsti pandud Atomium, linna sümbol Manneken Pis (pissiv poiss), aastal 1985 Euroopa jalgpanniajaloo suurima verevalamise üle elanud Heyseli staadion, Euroopa Majandusühenduse lammutamisele minev peamaja, korralikult valvatav NATO sõjardite peakorter jne. Bruxelle’st viisid meie autod meid tagasi Hollandisse, et ära vaadata hollandlaste suur uhkus – Oosterschelde ja Rhin’i(Rein) jõgede deltale rajatud kaitsetammide-kindlustuste süsteem Deltaworks. Asjata ei öelda "God made the Earth, dutch made the Netherlands"... Tõuke kapitaalsemate kaitserajatiste ehitamiseks andis 1953. aasta 1. veebruaril Hollandit tabanud katastroof – pärast purustavat tormi oli 1/3 riigi pinnast vee all, inimohvreid oli ligi 2000. Aastatel 1958-1987 insenermõtte viimase sõna järgi rajatud kaitserajatised peavad vist küll mis tahes loodusstiihiale vastu. Muuseas, nagu selgus sama päeva õhtul teleuudistest, olime Deltaworksi võimsust imetledes üle elanud 2,3-pallise maavärina... deltaworksile järgnes päev põhjamaade Veneetsiaks kutsutavas Amsterdamis, mis küll rohkem Hollandi St. Peterburgi meenutas (Veneetsiasse pole sattunud, ei tea võrrelda). Amsterdami iseloomustati meile lihtsalt – free & crazy ja sellega tabati küll otse kümnesse; seal pulbitseb elu, millest tasakaalukama olekuga sovjett küll hästi eru ei saa. Amsterdami vilgas ööelu jäägu siinkohal kirjeldamata; seda oleks ka raske sõnadesse panna.

Rotterdam paistis aga seevastu üsna igav koht olema; ta on II Maailmasõja ajal tugevasti kannatada saanud ja arhitektuuriga just hiilata ei saa (kui mitte arvestada mõningaid päris kenasid pilvelõhkujaid); üldiselt paistab Rotterdam rohkem üks suur sadam olevat.

Pärast suurlinnamüra võtsime ette teise hollandlaste uhkuse Deltaworksi kõrval – poldrid (ENE: "mere, järve või jõe üleujutuse eest tammidega kaitstud ala, mille pind on haril. allpool veekogu taset"). Kapitaalsemate poldrite rajamist alustasid hollandlased Zuiderzee’sse juba aastal 1927 ja on selle asjaga päris kenasti hakkama saanud – nii on merelt võidetud 165 000 ha maad, mis on suuremalt osalt põllumaana kasutusel, kuid leidub ka suuri ja moodsaid linnu. Üldse elab poldritel (kuni 6 meetrit "vee all") 150 000 elanikku, väga tihedalt asustatud Hollandis (436 in/km2) leiab iga merelt võidetud maalapp kohe kasutamist. Kahe poldri (Zuidelijk- ja Nordelijk Flevolandi) näol sai Holland omale 1980. aastal juurde 12nda provintsi Flevolandi pealinnaga Lelystadis. Holland on läbi aegade kuulus olnud oma tuuleveskite poolest, mis poldritelt vett välja aitasid pumbata, nüüd teevad selle töö ära võimsad pumbajaamad ja tuuleveskeid kohtab Hollandis ringi sõites üsna harva.

Olnud Hollandis 2 nädalat, alustasime augustikuu keskel oma pikka tagasisõitu. Ühe päeva saatsime mööda Belgias, kolades ringi Liége’s ja käies ära Ardennide kõrgeimal tipul (Botrange 694m). Belgiale järgnes meie kõigi suur unistus Luxembourg (kohalikus keeles Lëtzebuerg). Need, kes Luxembourg’i tema väikese pindala tõttu linnriigiks peavad, eksivad rängalt – tegu on hoopis maalilise mägise loodusega maaga. Pealinn Luxembourg de Villé on mõnus väike linnake (80 000 elanikku). Kesklinnas paistis iga teine maja pangahoone olevat (ENE andmeil on linnas üle 130 panga!). Üheks linna vaatamisväärsuseks on kahtlemata vahtkonnavahetus hertsogilossi ees igal täistunnil koos kogu sellega kaasneva tseremooniaga.

Pärast edutuid katseid ületada Luxembourg/Prantsusmaa piiri, et ära käia Lillé’s, võtsime suuna otse kodu poole, seades ainsaks eesmärgiks ära käia Saksamaa uues pealinnas Berliinis. Planeeritud ühe päeva asemel tuli Berliinis vedeleda 3 päeva, kuna meie auto kohe Lääne-Berliini sisse sõites kapitaalselt üles ütles. Nende unustamatute päevade jooksul õnnestus peale paljude kuulsamate paikade ära käia mõnedes mitte just vähem huvitavates paikades – mitmetunnine ühiskülastus Spandau politseisse, kahepäevane prii elamine ja söök Bahnhof Mission’is (kujutab endast Saksamaa-sisest Punast Risti abistades kodutuid ja muud sedasorti rahvast; ka meid!) jne.

Saanud auto enam-vähem sõidukorda, algas juba lõplik tagasitulek – Berliinist tulime ilma suuremate sekelduste ja vahepeatusteta 32 tunniga otse Tartusse välja. Ja seda vaatamata sellele, et öises Poolas kuuldusid meie kõrvu jutud sõjalisest riigipöördest N.Liidus ja meie tumedast tulevikust; igasugustest muudest instinktidest oli pikalt üle kojuigatsus ja meid ei suutnud peatada ka alanud putš enam. 20. augusti õhtul olime jälle Tartus...