Kas parteilast saab usaldada? 02.06.2010
| Inimesele parteipileti väljakirjutamine kustutab tema eelnenud eluga kogutud usalduskrediidi. Nagu lauamängus "Reis kuule", kus oma nupuga teatud ruudule sattudes otsejoones starti tagasi kolid. |  |
Olin seda korduvalt erinevate tegevpoliitikute suust kuulnud ja sain sellele hiljaaegu oma kogemusest taas kinnitust. Teiste räägitu võiks lühidalt nii kokku võtta – oled pikka aega rääkinud avalikult mingit X juttu. Sind on kuulatud, lahkesti esinema ja koolitama kutsutud, avaldatud, sinu jutuga arvestatud. Nüüd – poliitikasse sattununa – tekitab seesama jutt X samas kuulajas tugevat skepsist. Lugege kommentaariume – poliitikul on isegi hea idee juures kindlasti mingi kuri tagamõte, mis lihtsalt kohe välja ei paista. See teeb kuulaja automaatselt ettevaatlikuks. Parem karta, kui kahetseda?
Olen minagi X asju teinud ja rääkinud. Olen kodanikuühiskonnas nüüdseks kaks aastakümmet erinevatel kohtadel ja rollides tegutsenud, neist pealt kümne aasta selgelt "riiklikul tasandil" - osalenud aktiivselt EKAK-i[1] ja tema eellaste ettevalmistamises, esindanud ühendusi kümnekonnas valitsuse ekspert- või juhtrühmas, torkinud tagant eri valdkondade katusorganisatsioonide koostööd, arendanud aktiivselt piiriülest koostööd, töötanud ühenduste nimetatud esindajana KÜSK[2] nõukogus jne.
kodanikuühendused ja erakond
Aasta 2006 sügisel oli asutamisel roheline partei ja sarnaselt paljudega panin ka mina ennast kirja, et nad 1000 liiget kokku saaks ja vajalik erakond sünniks. Pärast seda on mind igal aastal veendud kandideerima erakonna juhatusse, minust on soovitud teha partei peasekretäri ja volikogu esimeest (olen muidugi mõõdukalt panustanud ka – kandideerinud valimistel ja aidanud Tartus asju vedada). On olnud üks hea põhjus, miks olen ennast erakonna sees (seni?) tagasi hoidnud – ma pole tahtnud anda fantaasiarikastele inimestele võimalust tõmmata meelevaldseid võrdusmärke minuga seotud ühenduste ja erakonna vahel. Soovin ja suudan kahe asja vahel selget joont hoida.
Nüüd juhtus aga omapärane lugu, mis paneb tõsiselt mõtlema, kas peaksin hoopis lusika nurka viskama ja uutele jahimaadele kolima. Ses mõttes uutele, et kodanikuühiskonna arendamise asemel mingi uue väljakutse leidma. Toimus nimelt üks (arusaamatult mitteavalik) konkurss, et leida 3 inimest, kes käiks Brüsselis järgneval 5 aastal Eesti kodanikuühiskonna huve kaitsmas ühes Euroopa Liidu struktuuriüksuses - Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees. Eesti Keskkonnaühenduste Koda seadis mind oma kandidaadina üles ja asja koordineerinud Sotsiaalministeerium valis mu 3 väärika sekka.
rajalt võtmine
Ennustasin, et mind kui kohatist valitsuse-kriitikut (arengupidurit, nagu mõned sõbrad kutsuvad) võidakse ehk rajalt maha võtta ministeeriumide-vahelisel kooskõlastusringil. Selles poleks olnud ka midagi uut; meenutan alati huumoriga näiteks mind kunagi tabanud karistusaktsiooni ministri poolt, kes eile oma jahipüssid politseisse hoiule pidi viima.
Rajalt mind võetigi, aga hoopis täpse lasuga tagalast. Minu ja tegelikult Eesti Keskkonnaühenduste Koja võime kodanikuühiskonna asja ja parteitööd lahus hoida seati küsimuse alla selliste respektaablite asutuste poolt, nagu Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit (EMSL), Eestimaa Talupidajate Keskliit, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eestimaa Ametiühingute Keskliit, Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon (TALO), Eesti Tööandjate Keskliit ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoda. Mil moel nad protesti väljendasid ja oma tahtmise saavutasid, pole siinkohal oluline ja jäägu nende endi südametunnistusele. Tööandjate ja töövõtjate arvamusest on mul antud kontekstis täiesti ükskõik. Aga ühemõtteline umbusaldusavaldus kaaslaste poolt Kõigi Kodanikuühenduste Katusorganisatsioonist EMSL-is paneb küll väga tõsiselt mõtlema, kas ja mismoodi kodanikuühiskonna asjadega jätkata. Tunnen EMSL nime kandvat nuga jätkuvalt neerus valu tegemas ja järjest ähmasemaks taandub mõne aasta tagune EMSL-i tehtud suunatud pakkumine kandideerida nende tegevjuhiks...
juriidiline finess
Kujutage ette situatsiooni, kus ministeerium M otsiks kandidaate ametipostile N ning kuulutaks kutses mustvalgelt: "Neegritel palun mitte kandideerida." Mis te kostaks? Ennekuulmatu! Põhiseaduse §12 ütleb ju, et kedagi ei tohi diskrimineerida rassi või nahavärvuse järgi. Miks ma sellest räägin? Mind võeti tehnilises mõttes rajalt erakonda kuulumise tõttu. Nagu tagantjärgi välja tuli, kasutas Sotsiaalministeerium kandidaatide hindamiseks kriteeriume, mille kohaselt peaks need olema "poliitiliselt määratlemata." Euroopa Liidu enda vastavad reeglid ütlevad Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liikmete "poliitilisuse" kohta lihtsalt ja löövalt, et liikmeks ei tohi olla minister ega parlamendisaadik. Ma ei kuulu teadupärast kumbagi kategooriasse. Juba viidatud Põhiseaduse §12 ütleb, et diskrimineerimine on keelatud ka poliitiliste veendumuste tõttu. Huvitav, mida kohus ministeeriumi hindamisjuhise kohta ütleks?
Aga sellegipoolest... vivat, crescat, floreat, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee!