Greenpeace täidab vajaliku niši 13.07.2010
| ’Greenpeace’ on üks tugevamaid kaubamärke keskkonnakaitses, tuntuselt võrreldav ehk vaid WWF-i pandaga. Mõlemal organisatsioonil on "keskkonnasüsteemis" väga erinev, kuid oluline roll. |  |
Väga paljud peavad Greenpeace’ mõttetuks kambaks, kes pole "tõsiseltvõetav" – mingid heaoluühiskonna klounid, kel pole targemat teha, kui plakatitega korstna otsas rippuda. Aga selles just Greenpeace roll ongi!
Suurte, globaalsete probleemide lahendamine on
sõltumata valdkonnast väga sarnane. Mistahes probleem on kitsamale ringile (nt
teadlastele) sageli teada aastakümneid, enne kui selle olulisus laiale
avalikkusele kohale jõuab. Kui probleem on kord juba rahvusvahelise üldsuse fookusesse
kerkinud, siis sekkuvad poliitikud ja asjaomased organid ning see leiab mingi lahenduse.
Kõige keerulisem ongi selles ahelas "teha" probleemist probleem
avalikkuse ja seeläbi poliitikute jaoks. Ning see on asi, kus Greenpeace on
asendamatu. Kui nälgiva Aafrika teemasid on toonud avalikkuse tähelepanu alla
sageli muusikud (Geldof, Sting, Bono jt) ja näiteks maamiinide teema kadunud
printsess Diana, siis keskkonnakaitses on tuntuimaks "maaletoojaks"
Greenpeace.
Greenpeace sündis Vancouveris
Greenpeace sai alguse tänases olümpialinnas Vancouveris 1971. aastal. Esimene aktsioon oli protest USA tuumakatsetuste vastu naabruses oleval Alaskal ning see oli edukas – see leidis Kanadas väga suurt kajastust ja poolehoidu ning USA oli sunnitud aasta pärast oma katsetused lõpetama. Järgmisena võeti sihikule Vaiksel ookeanil tuumapomme katsetav Prantsusmaa ja sedagi edukalt. Aastal 1983 lõpetati rahvusvaheliselt radioaktiivsete jäätmete merre uputamine – teema, mille just Greenpeace avalikkuse ette oli toonud. 2009. aasta sügisel viis Greenpeace jõuline kampaania arvutifirma Apple nii kaugele, et ta lõpetas toksiliste PVC plastide kasutamise oma iMac ja Macbook arvutites. Näiteid Greenpeace töövõitudest on palju.
Loomulikult ei saa saavutatud võite kirjutada vaid Greenpeace kontole. Kuigi organisatsiooni aastakäive on täna 200 miljonit Eurot, on ta vaid üks lüli rahvusvahelise keskkonnapoliitika ahelas. Probleemide olemuse ja mõju selgitavad teadlased. Greenpeace-laadsed organisatsioonid tõmbavad oma värvikate aktsioonidega neile meedia ja avalikkuse tähelepanu, pärast mida peavad valitsused dialoogis "tõsiste" keskkonnaorganisatsioonidega hakkama lahendusi leidma.
Professionaalne meediatöö
Greenpeace edu võti on professionaalne meediatöö. Nagu edukas sõjakäik, peab ka Greenpeace aktsioon olema ootamatu. Kuigi eesmärgiks on leida ajakirjanduses võimalikult laia kajastust, ei saa lootma jääda, et kaameramehed ja fotograafid jõuaks kohale enne politseid. Nii kulub Greenpeace meediatiimile aastas 18 miljonit Eurot. Ja kasutada on oma ala absoluutsed tipud – omade aktsiooni tuleb valmis olla filmida ja pildistada tormisel merel kiirkaatrilt või köitega elektrijaama korstnal rippudes.
Greenpeace aktsioonide lahutamatuks saatjaks on muidugi politsei. Aga kui õnnestub toota ja koheselt laiali saata uudisekünnist ületav pilt, siis pole trahv või lühike arest illegaalse aktsiooni eest muidugi kõrge hind. Oli väga muljetavaldav, kui mulle ühel Greenpeace laeval sealset kaitsetaktikat selgitati. Politsei või muu "vaenuväe" tungimisel laeva keskenduvad meeskonna "kaitselahingud" sellele, et hoida satelliitsidet töös nii kaua, kui võimalik. Korralik pilt tuleb oma aktsioonist ükskõik millises maailma nurgas kiiresti edasi anda. Pärast seda on aega formaalsusi klaarida.
|
Aprill 2001. Tuntud keskkonnaorganisatsiooni Greenpeace üks suurematest laevadest on jõudnud Tallinna reidile. Info kohe-kohe Tallinna alla jõudvast "vaenulikust laevastikust" on kuidagi jõudnud keskkonnaministeeriumi ning tolle juhtkonda on tabanud ärevus - kardetakse kohe algavat aktsiooni, mis võib tuua mingile Eesti keskkonnaprobleemile (kusjuures ei teatud, millisele) Euroopa avalikkuse tähelepanu. Ministeeriumis kardetud aktsiooni siiski ei järgne, sest laev käis Tallinna sadamas vaid tankimas ja varusid täiendamas... |
|
Allikas: Peep Mardiste "Äärmuslus keskkonnaliikumises". – Lehed ja tähed 2004. Tallinn, lk. 84-90. |