Michelini täheke 23.10.2010
| Olen hetkel Austrias lumelauaga sõitmas ja avastasin üllatusega, et minu mitte just üleliia kallis hotell siin mägikülas kannab Michelini tähte. Michelini reisijuhis äramärkimine on iga restorani või hotelli jaoks lotovõit. Või muidugi mitte ootamatu lotovõit, vaid tunnustus tubli töö eest. |  |
Jõudsin eile pärast mitut ümberistumist rongiga oma mägiküla Zell am See hotelli alles veidi pärast kella 24 öösel. Näljane ja väsinud. Kuigi olin broneerides maksnud ka õhtusöökide eest, olin kindel, et pean näljasena magama heitma - hotelli restoran suleti ju mitu tundi tagasi. Läks aga teisiti ja seepärast ma seda Michelini juttu siin ajangi. Pisukese otsimise peale leidsin hotelli retseptsionisti köögist koos koka ja sommeljeega, kus viimane tegi veinide pimetesti. Mind tõmmati ka kohe degusteerijate seltskonda ja vähe sellest - kokk siirdus automaatselt pottide ja pannidega majandama ning meisterdas mulle maitsva õhtusöögi.
Juba 15. sajandil avatud hotelli Steinerwirt* kvaliteetne restoran on avatud ka linnarahvale. Ettekandja ei pilgutanud silmagi, kui kohalik vanapaar täna õhtul restorani tulles oma
suure koeralojuse kaasa oli vedanud. Suhtumine klienti ongi vist see, mis mõnele üksikule Michelini tähe toob ja rõhuva enamuse ilma jätab.
Eestisse pole Michelini tähekesi veel jagunud. Väärikaid kandidaate muidugi oleks, aga Michelini taadid pole Ida-Euroopat väga sihikule võtnud. Või tegelikult Tšehhi vist juba on. Mille peale meenub, et Prahas peab iga söögikoha pidaja iseenesestmõistetavaks, et koeraomanikust külastaja võtab kõrtsi või restorani tulles oma lemmiklooma kaasa. Lääne-Euroopas olen näinud koeraga jalutajaid ka supermarketis või peene ostukeskuse butiigis, meil pole see vist mingil arusaamatul põhjusel veel mõeldav. Aga see selleks.
Viimase nädala lumesajud on Kitzsteinhorn’i liustiku** eriti nauditavaks teinud. All külas on soe sügisilm, paar kilomeetrit kõrgemal saab aga täiega talve nautida ja puudrit künda.