Peep Mardiste

Autosse varjunud politsei 27.10.2010

Aastat viisteist tagasi oli politsei suurimaks probleemiks autode vähesus. Tulid jõukamad ajad ja autopuudus kadus. Ühest küljest on see muidugi positiivne – väljakutse peale saab bensiinilimiidile mõtlemata kohale kihutada. Teisalt kohtab nüüd kahjuks tänaval politseid näost-näkku harva, sest patrullid eelistavad pargitud autos lösutada. Mina eelistaks näha kõnniteel politseinikku, mitte sinna pargitud politseiautot.

Brüsselis elades harjusin ruttu ratsapolitseiga, Eestis on siin-seal näha olnud jalgrattal korrakaitsjaid. Politsei asi peaks olema luua turvatunnet. Nii kohalikul kui turistil on pisut julgem, kui rahvahulgas aeg-ajalt mõnd politseinikku näeb. Loomulikult ei tasu ka sellega vinti üle keerata, mida mitmed terrorihirmus maailma suurlinnad on kahjuks teinud.

Patrullile jalgratas

Hiljaaegu Vilniuses käies märkasin politseid tasakaaluliikuril Segway. See oli muidugi huvitav atraktsioon igavas tänavapildis, aga kodusel politseiametil ei sooviks leedulaste eeskuju järgida ning asemel investeerida pigem jalgratastesse või mugavatesse jalanõudesse. Maastikuratas on kurikaela jälitamiseks kindlasti praktilisem, kui Segway – viimasega pole vist kuigi mugav näiteks kõrgeid äärekive ületada. Samas on rahvarohkel kõnniteel vaikselt kulgemiseks ja oma kohalolekuga turvatunde tekitamiseks tasakaaluliikur võib-olla otstarbekam kui jalgratas.

Ringi reisides olen ratsapolitseid kohanud 4 kontinendil. Turisti jaoks garanteeritud ahhaa-efekt ja tore foto sõpradele näitamiseks. Põhjus politsei hobuse selga tõstmiseks on lihtne – rahvarohke rahutuse olukorras on kõrgelt tagatud hea ülevaade toimuvast ning politseiniku ohutus. Kabjahoop tundub ähvardavam, kui kumminui ja kilp. Eestis pole ratsapolitseil muidugi kohta, sest paarikümne aasta jooksul oleme näinud vaid üht vägivaldseks muutunud demonstratsiooni. Ka 1988. aasta Tartu rahu aastapäeva sanktsioneerimata demonstratsioonil ähvardas miilits meid vaid hulga hundikoertega ja sellest piisas.

Jalgrattal politseipatrull on üks lahendus, mis võiks Eesti linnades tagada nii politsei nähtavuse (turvatunne) kui vajadusel piisava mobiilsuse ja kiiruse jalgsi liikuvate kurikaelte korralekutsumiseks. Ühe patrullauto hinna eest saaks osta ja varustada mitukümmend kuni sada patrulljalgratast. Loomulikult ei pea autod kaduma, aga turvatunde suurendamiseks võiks rataste hankeid rohkem olla.

Kaamera või patrull?

Turvatunde tekitamises on päris suur osa näivusel. Võime katta kogu linna turvakaamerate võrguga ning tagantjärgi suure osa kurikaelasid tuvastada ja kinni püüda, aga see ei suurenda tänaval jalutaja turvatunnet. Inimeste seas kõndivad või pedaalivad politseinikud ei kataks erinevalt kaameratest küll igat tänavat, aga tekitaks julgema tunde. Jalgsi liikuv politseipatrull on aga paraku muutumas linnapildis harulduseks.

Eesti avalikus ruumis vohav kaamera-hullus on üldse väga hämmastav fenomen. Ma saan aru sellest, miks riputatakse kaamerad näiteks pangahoonele. Ma ei saa aga aru, miks kaetakse kaamerate võrguga nii seest kui väljast sisuliselt iga kõige tavalisem kontorioone. Maja, kus vaja öösiti valve alla saada ehk mõnikümmend arvutit ja kappides mõni tonn paberit. Pole ammu enam need ajad, kui personaalarvuti oli üle linna haruldus ja seda tuli töövälisel ajal hoida trellitatud akna ja uksega toas. Müts maha turvatööstuse ees, kes on suutnud tellijates luua mulje, et ilma kaameratevõrguta maja pole päris täisväärtuslik. Avalik sektor peaks sellisele surve puhul rohkem tervet mõistust rakendama.

Hiljaaegu peeti taas rahvusvahelist autovaba päeva. Minu kodulinnas Tartus kulmineerusid üritused Raekoja platsil, kus lõppes ka linnavalitsuse korraldatud jalgsikäimist propageeriv tervisepäev. Üritust väisas ka politsei – seni kõrvaltänaval parkinud patrullauto tegi demonstratiivse ringi Raekoja platsil, et naasta oma senisesse parkimiskohta (kõnniteel, muuseas). Väga sümboolne tervitus autovabama linna ja jalgsikäimise propageerijatele!