Schumani ring, Ashton ja Paet 02.11.2010
|
Kui Lissaboni lepe pea aasta eest lõpuks jõustus, siis oli diilitamist ja ärevust omajagu, aga Euroopa Komisjoni paarkümmend volinikku said nimetatud ja nokitsevad nüüd rahulikult igapäise töö kallal. Konkurentsitult suurima töökoorma all ägab aga varasema Brüsseli kogemuseta liidu "välisminister" Catherine Ashton, kes on kriitikanooltega kaetud kui siil. |  |
Euroopa Liidus võtavad asjad aega. Tempo on rahulik, otsustusprotsessid võtavad aastaid. Mis on iseenesest meeldiv - milleks tulistada puusalt ja pärast vigu parandada, kui saab teha kohe kvaliteetselt, asjad hakatuseks põhjalikult läbi kaaludes? Varasema Brüsseli kogemuseta Ashtonile anti aga sisseelamiseks ülesanne teha suuri asju valguskiirusel. Paljud ei pea niikuinii piisavaks tema eelnevat töökogemust, mitmele ei meeldi Ashtoni Kati nägu, tegu ega ilmselt ka sugu.
 |
| Sügis 2007: tulevase "välisministeeriumi" jaoks hakkavad kopad ruumi tegema (ja mina veel lootsin, et seal renoveeritakse vaid fassaadi) |
Ashton nimelt peab loetud kuude jooksul looma ja mitme tuhande töötajaga mehitama Euroliidu läbi aegade esimese ühise "välisministeeriumi" (European External Action Service, EEAS). Igas väärikas asutuses on hulk kõlava tiitliga direktoreid, kellena iga liikmesriik just oma alamat näha tahab. Vähe sellest, posti otsa tuleb panna ka sadakond Euroliidu "suursaadikut" laias maailmas. Ashton peab personalivalikuga hakkama saama nii, et rahule jääks nii suured kui väikesed liikmesriigid, et tagatud oleks uute ja vanade liikmesriikide aus kohtlemine, et meeste ja naiste, vanade ja noorte, hetero- ja homoseksuaalide ja teab kelle tasakaal oleks õige. Ashton on tule all igast küljest ja teda pole põhjust kadestada.
Paet
Kas Eesti ka oma saadiku saab? Ei tasuks imestada, kui mitte. Brüsseli üks loetavam portaal EUobserver tõi kuu aja eest ära jutu välisminister Paetiga, kes pahandas, et uued liikmesriigid on pirukast eemale jäetud. Et arvukad väärikad diplomaadid on kandideerinud, aga pole Ashtoni poolt valituks osutunud. Nagu aga välja on tulnud, on Ida-Euroopa diplomaadid üksteise võidu jooksnud tormi saadikukohtadele naaberriikides, endise Jugoslaavia maades ja SRÜ-s. Kas keegi kujutab tõsimeeli ette, Euroopa Liit määraks näiteks oma suursaadiku Moskvas russofoobseteks peetavatest naaberriikidest? Kuna hästimakstud ja prestiižika saadiku posti vastu Lõuna-Ameerikas, Aafrikas või Aasias meie piirkonnast pärit kandidaadid erilist huvi ei näidanud, jäämegi oma kitsa silmaringi ohvriteks ja "välisministeeriumis" paratamatult alaesindatuks.
Kes siis kõrged ametipostid seni saanud on? Algatuseks valiti "ministeeriumile" prantsuspärane struktuur ning selle suurte volitustega peasekretäriks sai otse loomulikult prantslane, tema asetäitjateks sakslanna ja poolakas (kummardus uutele liikmesriikidele), eelarve- ja personalijuhiks iirlane (kummardus väikeriikidele). Viis EEAS tippametnikku on hetkel veel nimetamata. Seni on "esindamata" näiteks Lõuna-Euroopa suured (Itaalia, Hispaania) ja Põhjamaad.
Euroopa Liidu "saatkondade" juhte on nimetatud kümmekond. Kuumemate kohtade (USA, Hiina, Venemaa) pärast käib veel rebimine, ent mitmesse olulisse kohta on saadik määratud. On teada, et riikide välisministrid pidid Ashtonit saadikute nimetamise teemal koguni SMS-idega tüütama :) Omapärane. Ühena esimestest nimetati saadik näiteks EL jaoks olulisse probleemide pessa Sudaani. Rääkisin saadikute nimetamisest paari nädala eest Euroopa Parlamendi inimõiguste komisjoni juhi Heidi Hautala’ga ja ta oli Sudaani saadiku kvaliteediga vägagi rahul. Hautala sõnul pidigi Ashton paljude meelehärmiks eelistama poliitilisele kombinatoorikale hoopis saadikute kvaliteeti.
Schuman