Käisin täna Tallinnas. Neil on seal alma pater* - puust vanker, mille juurde kutsuvad väljamaakeelsete hõigetega näitsikud suhkrupähkleid ostma. Meil Tartus on alma mater, mis jagab vaimutoitu. Emakeelne ülikool sai täna 91 aastaseks. |
Õnneks jõudsin Tallinnast tagasi õigeks ajaks, et ülikooli aastapäevarongkäigul ugalensistega liituda. Uhke tunne oli, nagu ikka. Käia tõrvikuvalgel läbi linna ja tunda rõõmu kuulumisest kuhugi, mida pead oluliseks ja tähtsaks. Tulin ülikooli juba 20 aastat tagasi ja pole emakese Alma rüpest õieti minema saanudki... tark ei torma, öeldakse? 3+2 õppekorraga saavutatu on ses mõttes ikka üsna kurb, kui väga paljud sööstavad pärast 3 aastat (tuntud ka kui "lõpetamata kõrg") tööturule raha teenima, sest kauem ei kannata oodata.
Aga rõõm oli ka rektorist, kes rääkis lühidalt ja ilusasti. Mis tuletas meelde üht varasemat rektorit, kes pidas õigeks ilmuda volbritervituseks organiseerunud tudengkonna ette oma TRÜ-päevade sinises teklis. Lastetubasid on mitmesuguseid.
Vivat!, Crescat!, Floreat! Universitas Tartuensis in aeternum!
* alma pater - vt Helju Valsi artiklit ühes 2007.a. Tartu Postmehes