Parteivabam poliitika on võimalik 09.12.2010
| Rohelised avasid oma Riigikogu kandidaatide nimekirja parteitutele platvormiks. Meeleheitlik samm püsimajäämiseks? Ei, soov kaasa aidata parteide rolli vähendamisele. |  |
Riigikogu süüdistatakse üha enam vaid valitsuse soovide tuimas seaduseks tembeldamises. Räägitakse, et erakondadelt saab osta ettevõtjale soodsat seadusemuudatust. Selle vastu aitaks saadikute suurem sõltumatus oma erakonna juhtide ja tagatoa soovidest. Roheline erakond on pakkumas üht vahendit selleni jõudmiseks - aidata oma nimekirjas Riigikogusse parteituid tegusaid kandidaate, kes jääks valituks osutudes vabaks erakonna juhtnööridest. Arusaadavalt tekitab selline võimalus poliitringkondades ärevust, sest väheneks harjumuspärane distsipliin ja hääletustulemuste ennustatavus.
Raskem diilitada
On kurb kuulata saadikute kurtmist, et Riigikogus napib sisulist ja avatud debatti. Kus siis veel riigi ees seisvate valikute üle põhjalikult vaielda ja arutleda, kui mitte Riigikogu saalis ja komisjonides? Väidetavalt ootavad paljud saadikud aga vaid partei tagatoas kujunevat seisukohta, et tolle saabudes vajutada vaikides saalis õiget nuppu. Ja nii 4, 8, 12 aastat - hirmus, et liialt omapäi tegutsedes kaotatakse erakonnajuhtide soosing ja kõrge koht valimisnimekirjas.
Kui roheliste plaan õnnestub ja Riigikogusse saab rühm vabu saadikuid, võiks hakata parlamendis vähenema tagatubade ja diilitamise roll ning toimuma rohkem argumentidel põhinevat sisulist arutelu. See oleks oluline muutus ning tooks ilmselt päris reljeefselt välja tänase Riigikogu probleemid. Argumenteeritud ja vaba diskussioon võiks hakata parandama ka rahva usku Riigikogusse.
Lisaks võiks sõltumatute saadikute tulek vähendada ka korruptsiooniohtu poliitsüsteemis. Kui Riigikogu saadikud ei järgi erakonna tagatoa juhiseid ja on oma otsustes vabad, siis on huvigruppidel keerukam omale meelepärast seadusemuudatust välja kaubelda. Fraktsioonijuhtide kõrval tuleks hakata ära rääkima veel paljusid üksiksaadikuid ning soovitavat tulemust oleks keerukam saavutada.
Erakondade mõju on Eestis liialt suur, sisuliste ja maailmavaateliste arutelude hulk seevastu liialt väike. Mõni suurerakonna poliitik on poetanud, et riigi stabiilsuse huvides poleks Eestis kaheparteisüsteem üldsegi paha.
Poliitiline mitmekesisus
Tule taevas appi! Mõnes riigis valitseb siiani üks partei, aga sellist petlikku stabiilsust ei oska küll kellelegi soovitada. Nii USA-s kui Ühendkuningriigis on pikkade traditsioonidega kaheparteisüsteem murenemas, sest valijad soovivad näha ka kolmandaid ja neljandaid alternatiive. Liigiline mitmekesisus pole vajalik ja kaitsmist väärt mitte ainult looduses, vaid ka poliitmaastikul.
Mitmekesisus on demokraatia huvides – pigem rohkem väiksemaid erakondi kui kaheparteisüsteem. Mida rohkem erakondi, seda suurem on seisukohtade paljusus ja seda sisukam ja edasiviivam on diskussioon. Paari aasta eest Euroopa Parlamendis töötades sain nautida 7 eri fraktsiooni pakutavat maailmavaadete põrkumise tulevärki. Käremeelsetest kommunistidest kuni konservatiividest fossiilideni, sekka nii veendunud eurointegreerijaid kui euroskeptikuid. Seisukohtade paljusus teeb otsuseni jõudmise keerukamaks, kuid otsuse lõppkokkuvõttes kvaliteetsemaks.
Eestis täna kehtiv kord soosib suuri erakondi ning hoiab eemal uusi tulijaid. See on kasulik mõnele erakonnale, kuid kahjulik riigile. Süsteem ei jaga valimiste kohti mitte võrdeliselt valimistulemustega, vaid annab võitjale boonust ja nülib kaotajatelt kohti. Erakonna registreerimiseks on kehtestatud 1000 liikme nõue, mis on Eesti elanike arvu arvestades arusaamatult kõrge. Paraku täidab seegi nõue edukalt suurte poolt seatud eesmärki vältida uusi tulijaid ning hoida pirukast eemal väikeseid erakondi. Mitmekesisust ja väikseid erakondi pole põhjust peljata. Midagi halba ei sünniks muuseas ka sellest, kui lubada Riigikogu valimistele taas valimisliidud.
Alandada võiks valimisiga, lubades ka 16- ja 17-aastased noored valimiskastide juurde esialgu kohalike volikogude valimistel. Usun, et täna on noored kindlasti informeeritumad ja küpsemad, kui paar aastakümmet tagasi. Miks mitte usaldada neid valimistel? Esialgu võiks valimisea langetamist rakendada just kohalikel valimistel, sest noored pole selles eas veel väga mobiilsed ning teavad oma kauase kodukandi probleeme kindlasti hästi. Nooremate valijate lisandumine tooks diskussiooni rohkem ka neile olulisi teemasid ja see poleks sugugi paha. On ju kaua kurdetud, et valimislubadused kipuvad olema ebaproportsionaalselt palju suunatud eakatele.
Vabad saadikud
2009.a. kohalike omavalitsuste valimistel rääkis roheline erakond vajadusest muuta kohaliku elu korraldamist parteidevabamaks. Ei ole normaalne, kui valitsev erakond peab vajalikuks parteistada isegi lasteaedade juhatajad. Eestimaa Roheliste liikmed osalesid kohalikel valimistel peamiselt valimisliitudes - erakondlikust kestast on kohalikul tasandil rohkem vaja kogukondlikku sisu. Võib öelda, et selline valik on enesehävituslik, kuid sisu on kestast olulisem. Kohalikul tasandil on raske ette kujutada erakondlikust maailmavaatest lähtuvat asjaajamist, küll aga on loomulik kogukondade ja kodanikuühenduste osalus otsustamisel.
Riigikogu valimistel saavad loomulikult kandideerida ka üksikkandidaadid, kuid nagu ajalugu näitab, on nende valituks osutumise tõenäosus väga väike. Seega võiks erakonna nimekirja platvormina kasutades olla parteitute poliitikahuviliste võimalus midagi reaalselt ära teha märkimisväärselt suurem. Eks parteituid kandidaate ole kandideerinud vast iga erakonna nimekirjas, kuid just sõltumatus erakonna ja fraktsiooni soovidest muudab tulemust oluliselt. Sisuliselt samamoodi toimetab sõltumatuna Euroopa Parlamenti valitud Indrek Tarand Brüsselis. Tarand kuulub Brüsselis roheliste fraktsiooni, kuid on kokkuleppel fraktsiooniga oma valikutes ja hääletamisel täiesti vaba. Ja rahul on mõlemad osapooled.
statistika huvides: sama artikkel ilmus maakonnalehtedes Pärnu Postmees, Sakala, Meie Maa (02.12.2010), Nädaline (07.12.2010)