Milanos käies võib külastada ilmakuulsat La Scala ooperiteatrit, aga võib käia ka sama ilmakuulsal San Siro’l jalgpalli vaatamas. Ma käisin täna jalkat vaatamas. |
AC Milan mängis kohalikus liigamängus täna keskpärase Udinese vastu tujutult. Nii tujutult, et teise poolaja keskel 1:3 kaotusseisu jäädes teenis kodumeeskond oma andunud fännidelt tõsise vilekoori. Päris huvitav kogemus. Üleaja viimasel minutil tõi Ibrahimovic Milani rongi alt, lüües 4:4 viigivärava. Geniaalne tegelane - tolle hetkeni oli ta platsil olnud täiesti tühi koht. Pallivõlur Ronaldinho on kahjuks Milanist lahkumas ja teda platsil polnud.
Milani fännid minu naabertribüünil olid sõiduvees
Tegelikult on muidugi
toidukultuur siin see, mis kohalikele jalgpallistki olulisem. See on asi, mida
ma iseäranis Prantsusmaal ja Itaalias ei väsi imetlemast. Lähevad
kontoritöötajad lihtsakoelisse nurgatagusesse söögikohta lõunat sööma ja see
söömine on tõeline kunstiteos. Eestis tellime me päevaprae ja mullivee, viilaka
leiba ka. Rasvane lihakäntsakas ja kartulid, pool tundi ja läinud me olemegi. Siin
nimetataks seda barbaarsuseks. Esiteks - söömist peetakse siin enamaks kui
füsioloogilise vajaduse rahuldamiseks ning teiseks võetakse selleks mõnuga aega.
Proovige saada Prantsusmaal mõni kontorirott kella 12 ja 14 vahel telefonitoru
otsa... Me ei ole Eestis õppinud puhkehetkest lugu pidama; töötegemisse ja
rahateenimisse peaks pisut rahulikumalt suhtuma.